Raul Ranne ⟩ Sõjamasin ragiseb ja tapab, aga mõni peab seda lavastuseks

Raul Ranne FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

• Eestiski arvab mõni, et sõjakuriteod lavastati
• Putin on türann ja Venemaa liigub tema juhtimisel
• Russki Mir tuleb välja ajada eeskätt koolidest

Märtsi keskpaigas, just siis, kui me auto ummikusse kangestunud liiklusvoos kolmest küljest sissepiiratud Kiievi linna serval seisis, surises telefonis sealse kaitseministeeriumi operatiiv­info äpp, kirjutab ajakirjanik Raul Ranne

Andis teada äärelinnas magalarajoonis toimunud plahvatusest. Kolm tundi hiljem jõudsime sündmuskohale – pommikraater ja kvartalijagu purunenud maju selle ümber. Koolimaja ja lasteaed nende hulgas. Surnukehad ja vigastatud olid juba ära viidud. Kohale olid jäänud meeleheitest äraolevate pilkudega elanikud, kes seinata ja/või katuseta majavaremetest terveks jäänud isiklikke asju otsisid ja kompsudesse korjasid. Küsimuse peale ütlesid, et tegelikult pole neil aimugi, kuhu minna ja kuidas edasi elada. Hetkega oli kogu elu pea peal. Parimal juhul. Halvemal juhul oli see lõpp...

Aga Loksa venelased, kelle lustlikku analüüsi juhtusin vahetult pärast Ukrainast naasmist Tallinna kesklinna keeglisaalis kuulma, teadsid täpselt, et tegelikult pole olemas midagi sellist, millest Eesti (ja muu maailma) meedia räägib. See on lavastus, ütlesid nad. Ukrainlased veavad meid, kergeusklikke, ninapidi.

Seda lavastuste juttu olen muidugi kuulnud nii Butša kui ka Irpeni veretööde kohta. Isegi Mariupoli maatasa pommitamine olla tegelikult suur lavastus. Üritasin avada Loksa noorsoo silmi. Tulemus – pigem null.

Kolleegid on vahendanud sündmusi rindejoonelt ja pommidest purustatud linnadest, usutlenud neid, kes pidanud jätma kodu ja senise elu ning imekombel sõjakoleduste eest pääsenud. On räägitud teistega, kes okupandi raevu käes kannatanud ja siiski ellu jäänud. On vesteldud vangi langenud agressoriga ning endise veendunud putinistiga, kel nüüd on Kremli peremehe kohta öelda vaid vandesõnu. 

On ilmunud kümneid ja kümneid artikleid, mis sõjaõudust nii- ja naapidi lahanud, ent ammune tuttav, kunagine ajakirjanik, märkis kuidagi ülbelt, et tegelikult pole see ju päris nii, nagu oleme kirjutanud.

On ilmunud kümneid ja kümneid artikleid, mis sõjaõudust nii- ja naapidi lahanud, ent ammune tuttav, kunagine ajakirjanik, märkis kuidagi ülbelt, et tegelikult pole see ju päris nii, nagu oleme kirjutanud. Võtsin taskust telefoni, avasin operatiivseid sõjasõnumeid edastava äpi ning lugesin ette viimase paari tunni teated plahvatustest, rünnakutest, tapmistest... Ma pole sugugi kindel, et see teda veenis. «Raul, ära ole loll. See kõik pole sugugi nii ühemõtteline,» targutas ta vastuseks.

Huvitav, et samas pole kohalikul vene ärimehel ses suhtes küsimusi. Temale on kõik selge. Väsimatult laskub ta vaidlustesse, milles püüab oma Venemaal elavaid sõpru, tuttavaid ja niisama trolle veenda, et Ukrainas käib sõda, Putin on türann ja Venemaa liigub tema juhtimisel. Imetlen teda ja tunnen kaasa. See on tänamatu töö. Küsimusi pole ka kogu oma särava karjääri jätnud näitlejal ja Venemaalt lahkuma sunnitud muusikul. Nad saavad aru, et nende kodumaa on agressor, ja sellist ei saa armastada. Väga paljudel, kel on vahetu kogemus ja selge pilk, pole küsimusi.

Kuid lõunamere saartel aelev Eesti taskufilosoof mängis hiljuti sotsiaalmeedias mõttega, et meie ajakirjandus näitab Ukraina sündmusi teadlikult kallutatult. Tuhandeid klikke koguv juutuuber jutlustas enesekindlalt, et venelaste kallaletungis on süüdi ameeriklased, aga Eesti ajakirjandus ei taha sellest kirjutada.

Kunagine erudiit, kes viimasel ajal on tõde ja tuge otsinud pigem napsipudelitest, õigustab aina venelaste sõjakäiku... Kurat, kui ängistav ja piinlik on seda lugeda. 

Kuidas on juhtunud, et sõda käib, aga üha enam kuuleb isegi mõne poliitiku suust, et elus on tähtsamaidki asju? Mida? Kas tõesti see õnnetu tsirkus Toompeal?

Kuidas on see läinud nii, et ilmselge agressiooni kohta on mõned siinsed targutajad hakanud arvama, et see polegi nii ühemõtteline?

Kuidas on juhtunud, et sõda käib, aga üha enam kuuleb isegi mõne poliitiku suust, et elus on tähtsamaidki asju? Mida? Kas tõesti see õnnetu tsirkus Toompeal?

Alles see oli, kui pidasime kõige tähtsamaks, et Ukrainale kallale tunginud Venemaa tuleb sundida taanduma, alistuma. Maksku see mis maksab. Meie enda tuleviku ja vabaduse pärast. Olime valmis aitama hädalisi, majutama ja toetama. Mõistsime, et on käes hetk, mil kogu see Russki Mir, mis on end mitmes Eesti linnas, pealinna magalas ja väga paljudes peades nii mugavalt sisse seadnud, tuleb välja ajada. Eeskätt muidugi koolidest. Et kiiremas korras tuleb leida võimalus mitte üksnes Ukrainale saadetavate relvade ostmiseks, vaid ka (energia)majanduse ümberkorraldamiseks. Oli ju selge, et need äriplaanid, mis olid Venemaaga kas või kaudselt seotud, tuleb paraku kõrvale visata. Võimalik, et alatiseks. Saime ühemõtteliselt aru, et selle neetud sõja tõttu muutub maailm ja... Ja küllap läheb raskeks.

See operatiivset sõjainfot jagav äpp suriseb ikka mu taskus. Õudse järjekindlusega tulevad teated rünnakutest, purustustest ja kannatustest. Kõik see jätkub. Läheb hullemaks, raskemaks. Suurem sõda on alles ees. See on kõige tähtsam. Ühemõtteliselt.