Juhtkiri ⟩ Eesti vajab valitsust, sest senine ei toimi enam

Valitsuse pressikonverents. Pildil peaminister Kaja Kallas (RE) ja riigihalduse minister Jaak Aab (KE). Foto: Mihkel Maripuu

• Eesti vajab toimivat valitsust ja rahvuslikku ühtsust
• Erakorralised valimised tooksid edu Reformierakonnale
• Kõige halvem on praeguse ebanormaalsuse jätkumine

Sõda on Eestile väga lähedal ning Ukraina rinnetel on kaalul meie saatus. Päriselt. Ja isegi kui Ukraina lõpuks Vene agressorist jagu saab, toob sõda endaga kaasa väga palju väga vastikuid probleeme. Õieti on need meil kohal. Alates inflatsioonist ja lõpetades vajadusega alternatiivsete energiaressursside järele. Samal ajal tuleb Ukrainat toetada, kindlustada riigikaitset, tegeleda sõjapõgenikega.

Selleks vajab Eesti toimivat valitsust ja rahvuslikku ühtsust. Jah, valimised tulevad omasoodu, poliitiline konkurents peab ikka toimima, kuid täiesti vastutustundetu on paisata riik kestvasse poliitilisse kriisi. Just seda on aga valitsusliidu erakonnad tegemas ja opositsioon aitab õli tulle valada.

President Alar Karis rõhutas eile, et Eesti vajab praegu võimalikult kiiresti valitsuskoalitsiooni, keda iseloomustab otsustamistahe ja otsustamisvõime.

Sel nädalal hääletas valitsusse kuuluv Keskerakond koos EKREga maha valitsuse heakskiidu saanud alushariduse seaduseelnõu, mis avaks ülemineku täielikult eestikeelsele haridusele. President märkis õigesti, et pärast seda ei saa küsimust enam taandada erinevatele valikutele peretoetuste määramisel. Murenenud on töökultuur ning ninasarvikupartei näitas valmisolekut rahvuslikud huvid ohvriks tuua.

Võib-olla on võimalik veel järele mõelda, aga selleks peavad mõlemad valitsusliidu pooled mitu käiku tagasi võtma, paluma vabandust teineteiselt ja tegelikult kogu Eesti avalikkuselt, kelle lootusi nad pole täitnud. Otse öeldes on selleks nüüd juba pigem teoreetiline võimalus.

Kõige halvem on praeguse ebanormaalsuse jätkumine kuni tuleva aasta märtsi toimuvate korraliste valimisteni. Mitu kuud kestev teovõimetus.

Paljud näevad parimat pääseteed erakorralistes valimistes. Siiski on Eesti põhiseadus koostatud nii, et erakorraliste valimiste võimalus on napp. Sellel on ka oma õigustus, sest erakorraliste valimiste lihtne esilekutsumine võinuks meile tähendada palju rohkem poliitilisi kriise, kui meil neid viimase 30 aasta jooksul on olnud.

Erakonnad saavad kokku leppida selles, et valitsust umbusaldatakse, ja seejärel pöördub umbusaldatud valitsus presidendi poole, et see erakorralised valimised välja kuulutaks. Siis on pall presidendi käes ja ta saab kaaluda, kas seda teha või mitte. Ent kui Toompeal ei suudeta lihtsamates asjades kokku leppida, siis on raske näha, kuidas see kõik sünniks. Pealegi tooksid erakorralised valimised edu Reformierakonnale ja Keskerakond langeks veelgi.

Kõige halvem on aga praeguse ebanormaalsuse jätkumine kuni tuleva aasta märtsis toimuvate korraliste valimisteni. Mitu kuud kestev teovõimetus.

Kunagi ammu räägiti Eestis valgetest jõududest, kelleks peeti Isamaad, Mõõdukaid ja Reformierakonda. Hiljem, kui kõik olid mudamaadluses silmnäo poriseks teinud, see määratlus kadus. Praegu on olukord Toompeal juunikuu valgete ööde kiuste sünk ja tume.

Maailmas on aga valged jõud määratletud nn Ramsteini koalitsiooniga Ukraina toetuseks, kuhu Eestigi kuulub. Raske on näha seal kohta poliitikutele, kes toetavad okupatsiooniaegset koolisüsteemi, nimetavad Teist maailmasõda «Suureks Isamaasõjaks» või halvustavad sõja jalust siia jõudnud ukrainlasi.