Muidugi ei ole tavapärastes poliitilise kultuuri raamides olnud ka Keskerakonna käitumine. Esitada väga suure eelarvemõjuga eelnõu oma valitsuspartneriga kokku leppimata ja teha seejuures nägu, et nemad koalitsiooni ei lõhu ja kõik võiks usalduslikus õhkkonnas edasi minna, on kõike muud kui sirgjooneline ja siiras koostöö.
Reformierakonna otsus reageerida riigikogu enamuse tahtele riigikogu töö halvamisega on lame ega näita mingit erakordset poliitilist meisterlikkust. Lisaks mängivad nad end lastetoetuste tõstmisele vastandudes sõnadega üha suuremasse puntrasse.
Kokkuvõttes on praeguse veiderdamise taga see, et kumbki pool ei taha ennast näidata koalitsiooni lõhkujana, kuigi sisulist koostöötahet pole. Reformierakond ja Keskerakond on mõlemad ühtaegu justkui sisuliselt opositsioonis ja nimeliselt koalitsioonis. Valitsusliit sarnaneb seega zombile – surnule, kes ometi liigutab ja mõurab.
Niisugust olukorda ei saa Eesti riik ja rahvas endale lubada. Loomulikult on meil tarvis toimivat valitsusliitu ja seda veel eriti arvestades Venemaa sõda Ukraina vastu ning kõike kaasnevat. Töövõimelised peavad olema nii riigikogu kui ka valitsus.
Järelikult peab olema tee sellest ummikust välja. Normaalne käik selleks on nii umbusaldushääletus kui ka valitsuse tagasiastumine peaministri algatusel.
Reformierakond ja Keskerakond on ühtaegu justkui opositsioonis ja koalitsioonis. Valitsusliit sarnaneb zombile – surnule, kes ometi liigutab ja mõurab.
Reformierakonna juhtivad tegelased on ise järjekindlalt väitnud, et neil ei ole midagi põhimõttelist lastetoetuste tõstmise vastu. Küll aga häiris neid, et koalitsioonipartner Keskerakond tegi suure eelarvemõjuga eelnõu sisuliselt nende selja taga.