Juhtkiri: saatan reformis

Kõrgharidusreform vajab rahastamise osas veel lihvimist
 

Innovaatilisust ülistavas väikeriigis nagu Eesti võiks kõrgharidus olla tasuta, nii et mitte ühegi noore talent ei jääks majanduslike võimaluste puudumise tõttu realiseerimata. Õilis põhimõte, millega on keeruline vaielda.
Kuid saatan öeldakse peituvat detailides ja president on kõrgharidusreformi tagasi saates selle ära tundnud. Nii pole uude seadusesse sisse kirjutatud, kuidas riik ülikoolidele raha jagama hakkab. Püüe seda vaid valitsuse määrusega reguleerida on lisaks põhiseadusetusele ka ebakindel. Määrus tähendaks sisuliselt seda, et igal aastal hakkavad rektorid haridusministri käest eraldi raha küsima. Muidugi on võimalik, et mida osavam rektor, seda enam võidab tema ülikool. Samas, piiratud riigieelarve juures tähendab see vileda teki üksteise pealt ära kiskumist.

Haridusministeerium on küll välja pakkunud indikaatorid tulemuste hindamiseks, aga nende üldsõnalisus võib tulemusi hõlpsalt painutada soovitud poliitika suunas. Kõrghariduse arendamine vastavalt sellele, millise ülikooli kasvandik on haridus-, pea- või teab mis minister, on vägagi kaheldav. Üks lahendus oleks seadusesse rahastamismehhanism täpselt sisse kirjutada.

Vaevalt et see võimalus eelnõu ettevalmistamise käigus kellelegi pähe pole tulnud. Pigem on probleem selles, et säärase mehhanismi väljamõtlemine, läbirääkimine ja kõigile sobivaks lihvimine on aeganõudev ning takerdaks kõrghariduse reformimise. Teisalt – poolik reform tähendab tavaliselt veel ühte reformi. Kas selline elukorraldus, kus valdkond pärast ühe reformi läbiviimist hakkab kohe järgmist ootama, ikka mõjub arengule viljastavalt?

Teine põhjus, miks kõrgharidusreform Kadrioru heakskiiduta jäi, on edasijõudmatute tudengite poolt õppekulude hüvitamine.

Need kaks asja näivad omavahel seotud olevat: kui seaduses pole raha saamise mehhanismi, siis oleks ju ebamõistlik panna sinna raha võtmise mehhanism. Olgu kuidas on, tasuta asjad ei saa igavesed ollagi. Edasijõudmise «piitsana» mõeldud õppekulude hüvitamise korraldamine selliselt, et tudeng, olgu või laisk, ei tea, millega riskib, enne kui arve postkastis maandub, lisab vaid ebakindlust.

Kõrgharidusreform annab ülikoolidele palju otsustusvabadust. Pessimistlikumast vaatepunktist lähtudes võiks arvata, et haridusministeerium püüab sel moel ülikoole endid sundida selekteerima, mida võtta, mida jätta, kuid lahtise rahastamise ja ebalevate indikaatoritega jätab lõppsõna endale. Teine äärmus oleks täielik riigipoolne ettekirjutamine.

Kumbki variant pole hea. Ülikoolide rahastamispõhimõtete seadusesse viimine aitaks aga kahe vahel tasakaalu leida.