Mihkel Mutt: mehed on kõnelnud

Mihkel Mutt Foto: SCANPIX

Presidendi ja peaministri aastapäeva­kõnesid analüüsib kolumnist Mihkel Mutt.

Meie sisepoliitika viimase aja üheks põhiküsimuseks näib olevat kujunenud, kas Andrus Ansipil on tundmusi või mitte. Peaministri kõne oligi suurel määral oma tegevuse põhjendamine ja õigustus – nagu parlamendis enne usaldushääletust. Säärasel puhul on alati kiusatus hakata konkreetse kõne asemel hindama esinejat tervikuna.

Üha sagedamini kohtab meil arvamust, et valitsus on tavakodaniku muredest kaugenenud. Toompearahva «kotkapilgu» ja lihtrahva «konnaperspektiivi» vahel on lõhe. Andrus Ansip väitis end küll igati mõistvat, et inimesed tahavad juba praegu paremini elada. Ometi, enne ja pärast seda kordas ta lohutuseks sama, mida viimasel ajal ülaltpoolt tihti kuulda: Eestil pole võlga, eelarve on tasakaalus, e-riik töötab hästi jne. See kõik on õige.

Aga sellega ei saa inimeste moraali keset eluviletsust lõpmatuseni ülal hoida. Kui seda ei toeta – ükskõik kui mikroskoopilised, aga järjekindlad – praktilised edenemised ja hooliv suhtumine, muutuvad need kiiduväärt tõsiasjad ühel päeval ilkumise objektiks. Valitsemise kunst on selles, kuidas pikaajalise ühiskondliku visiooni ja inimeste ajalike vajaduste vahel sobiv tasakaal leida.

Viimasel ajal on pinge nende vahel aga suurem kui kunagi varem uue iseseisvuse jooksul. Ei, inimesed saavad aru, et raha on vähe. Aga seda rohkem teeb neile meelehärmi, kui riigi raha kulutatakse eesmärgil, mille tagant paistavad erakondlikud või kambahuvid, tõusiklik priiskamissoov või lihtsalt rumalus. Kõik teavad mõnda niisugust näidet.

Ansip rääkis rahvalt valitsemiseks saadud mandaadist, samuti, et tema ei moodusta enam uut valitsust. Ansip on olnud keerulisel ajal kahtlemata tugev peaminister. Ühtlasi väga rahvuslik – ma ei pea silmas aatelist külge, vaid tüübilisust, «eestimehelikkust». Suur enesekindlus, emotsioonide vaka all hoidmine, teisitimõtlejatega mitte väga arvestamine, samas suur töövõime ja stressitaluvus, tervemõistuslikkus ja visadus – see ongi eesti mees. Teil on vääriline peaminister, tahaks öelda.

Asi pole niivõrd Ansipis kui «reformis». Viimane on muutnud nii suureks ja tugevaks, et see võib hakata enda vastu töötama. Kaua võimul olnute juures ilmneb alati enda asendamatuse – «meie teame lahendusi» – hoiak. Ja rahval tekib neist tüdimus, eriti kui ühiskonna areng seiskub. Ent seda ei maksa ka üle tähtsustada, praegune valitsuse hurjutamine tundub olevat siiski auru välja laskmine.

Küllap paneb järgmistel valimistel taas kõik paika eestlase suur individualism, lootus ise haljale oksale saada, isegi kui naabril läheb kehvasti. Siiski (seoses Ansipi tulevikuga): kui Siim Kallasele järglase valimisega kaasneb «suur skisma», võib see ka sotsidele šansi anda.

Kõne kohta ütleks optimist, et Ansip näitas, et tal on selgroogu ja ta ei ole populist. Pessimist ütleks, et ta on parandamatu.

Niihästi peaministri kui ka presidendi kõnes oleks võinud olla natuke rohkem emotsioone (mitte emotsioonidest rääkimist), kaastunnet ja .... nalja. Meie kõnemehed justkui ei tule selle peale, kui paljust saab raskel ajal kergemini üle heatahtliku huumoriga, kas või enese arvel. Ansip oleks teeninud plusspunkte, kui ta oleks kõne lõpul võtnud puldi alt hoolega ära peidetud tinapaberist mütsi, selle pähe pannud ja sõbralikult noogutanud: «Elagu mõttevaba Eesti!»

President Ilves tegi kõnet välispoliitikaga alustades tänuväärsed osundused. Kuigi EL ei ole see turvaline sadam, kuhu lootsime sattuda, on see meile ikkagi ainuvõimalik koht. Sellest johtub ka meie osalemine raiskajariikide päästmise solidaarsuspaktis.

Veel tahaks presidendiga kahel käel nõustuda, et oma riigi kallal lõpmatuseni iriseda ei ole kohane. Kriitikal ja küünilisel lõmpsimisel on vaks vahet. Ja et raha on vaja kõigeks, ent võlgu elamine maksab end kätte. Seda, kas makse tõsta, otsustab valija. (Siit järeldub, et valimiste kaudu otsustatakse ka see, kas rahva enamik soovib astmelist tulumaksu või mitte.)

Nõustumisväärset oli Ilvese kõnes palju, vastu vaidlema kutsuvat vähe. (Näiteks väide, et inimeste võimalused peavad olema kõikjal üle Eesti ühtmoodi head. Võiksid olla, jah, aga Eesti ressursse arvestades ei ole see ju lihtsalt võimalik, mitte kunagi.)

Ühte oleksin tahtnud kuulda: on äärmiselt kahetsusväärne jätta kasutamata eurofondide pakutavad võimalused, nagu äsja on juhtunud EKA ja ERMi puhul. Kui me ehitame need üksnes oma rahaga, siis tuleb see ju millegi muu arvelt, seega on see eneserööv.

Ootuspäraselt puudutas Ilves oma tavalisi teemasid nagu JOKK ja vabaühendused, manitses avalikes väitlustes üksteist ärritumata ära kuulama. President tsiteeris asjakohaselt Alverit, Immanuel Kanti ja Terentiust, jäädes hea maitse piiridesse (ainult miks «licet» hääldada «litšet»?).

Teemasid oli palju, aga jutt konkreetne, ei valgunud laiali. See oli hea kõne, omaette võetuna minu meelest Ilvese parimaid. Ometi (vaatamata mõnele argielulisele näitele nagu Paide regionaalpoliitiline absurd või Eesti Energia kasum) jõudis ka see meieni n-ö kaptenisillalt.

Arvatavasti meeldis kõne neile, kes Eesti riigile truuks jäänud. Ent kas see neid tagasi kallutas, kes kõikuma löönud, selles ma natuke kahtlen. President toonitas, et me peaksime oma aaret – see tähendab Eestit – paremini hinnata oskama ja nii edasi. Siis ikkagi: rahvas peab õppima ja püüdma «paremini õnnelik olla». Aga ega siis õnn pole üksnes subjektiivne!