Mart Kuldkepp ⟩ Vene tuumašantaaž

Mart Kuldkepp, ajaloolane, Londoni ülikooli skandinaavia ajaloo ja poliitika kaasprofessor, Postimehe kolumnist Foto: Erakogu

Esimest korda pärast külma sõja lõppu on Vene tuumaoht läänemaailmas jälle igapäevaseks kõneaineks saanud. Vahepeal on aga mandunud kunagised oskused sellise ohuga toime tulekuks. Seetõttu langeb Venemaa mõõgatäristamine tihti vastuvõtlikele kõrvadele, soodustades alla- ja järeleandmismeeleolu. On ütlematagi selge, et Ukrainale ja teistele Venemaa naaber- ja lähiriikidele tähendab see olulist julgeolekuohtu. Miks on tõenäoline, et Venemaa tuumašantaaž pole enamat kui tühi ärplemine? küsib kolumnist Mart Kuldkepp.

Esiteks poleks Venemaal tuumarelvade kasutamisest midagi võita. Ainsal korral, kui tuumarelva on varem kasutatud – USA poolt Jaapani vastu 1945. aastal –, oli USA võiduseisus ning tegi seda sõja lühendamiseks. Venemaal kui nurka surutud agressoril oleks tuumarelva kasutamisest tõenäoliselt ainult kaotada. Ukraina linnu ja taristut senisest veelgi ulatuslikumalt purustades jääks Venemaale veelgi vähem alles seda, mida sõjasaagiks saada; rääkimata ohust, et radioaktiivne sade kandub Venemaa enda territooriumile. Ühtlasi muudaks selline käik Venemaa senisest veelgi enam rahvusvaheliseks paariariigiks ning ka tema vähesed allesjäänud liitlased langeksid tugeva surve alla. Kokkuvõttes teeks tuumarelva kasutamine Venemaa strateegilise lüüasaamise ainult hullemaks.

Kõike eelnevat muidugi eeldusel, et lääne vastulööki ei toimu. Seda aga Venemaa eeldada ei saa. Teistel tuumariikidel on vastulöögi andmise võimekus olemas. Seega tähendaks tuumarelva kasutamine Venemaale suuremat eskalatsiooniohtu kui ükski teine võimalik samm käimasolevas sõjas. Kas Ukrainas millegi (mille täpselt?) tõestamise nimel ikka tasub riskida, et Moskva ja Peterburi rusuhunnikuteks muutuvad? Kahtlemata ei võeta sellist riski kergekäeliselt.