JUHTKIRI ⟩ Halva maiguga kaasus

Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Teekond Liina Kersna rikkumisest umbusalduseni on veider
• Avalikus teenistuses peavad tehingud olema ja ka näima ausad
• Venitamine ja otsustamatus on hinnangut nõudva juhtumi ära rikkunud

Sisepoliitilised intriigid on saavutanud taseme, kus tavainimesel on raske otsustada, mis on näivus ja mis on tegelikkus. Kus on näitemäng ja kus siirad sõnad, mis on sihid ja millised on tagamõtted.

Tänases lehes on ülevaade haridus- ja teadusminister Liina Kersna väärteomenetlusest ja sellega seotud võimalikust umbusaldusavaldusest riigikogus. Opositsiooni ülesanne ongi juhtida tähelepanu valitsuse võimalikele vigadele ja rikkumistele, see on tavapärane ja loomulik praktika.

Veider on see, et rikkumine, mida Kersnale süüks pannakse, tuli ilmsiks mullu novembris ja riigikogu sai selle kohta riigikontrollilt hinnangu juba 13. detsembril. Toona tõdes riigikontrolör Janar Holm, et isegi ajasurve all olles oleks olnud võimalik võtta kiirtestide hankimiseks rohkem kui ühe pakkumise. Kersna on oma Facebooki lehel tunnistanud, et nad teadsid ministeeriumis vähemalt kahest ettevõttest, kellelt oleks võinud pakkumist küsida. Ometi küsiti vaid ühelt.

Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et kiirtesti hind kujunes niiviisi toimides peaaegu poole kõrgemaks kui samasuguste kiirtestide hind teiste hangete puhul. Vägisi tekib tunne, et hanke «võitnud» ettevõte sai väga soodsa lepingu, kuid paar miljonit riigi raha kulutati põhjendamatult.

Kõik need asjaolud olid selged juba pool aastat tagasi. Millegipärast opositsioon toona Kersna umbusaldamiseks põhjust ei näinud, nüüd aga küll. Samas ei tohiks moraalne hinnang ühele ja samale teole sõltuda poliitilisest hetkeolukorrast. Praegu see paraku tundub nii olema. 

Avalikus teenistuses ei pea tehingud mitte üksnes olema, vaid ka näima ausad. Kiirtestide hanke puhul see pole nii. Hinnang teole ei tohiks aga sõltuda poliitilisest hetkeolukorrast.

Minister Kersna ütles pool aastat tagasi, et on valmis võtma vastutuse, kui tema käitumises leitakse vigu. Teisalt on ta oma käitumist õigustanud ka asjaoluga, et hankemenetlus viidi läbi ajasurve tingimustes, kuid tänu sellele suudeti koolid hoida siiski avatuna, mis on kokkuvõttes kõige tähtsam.

Võimalik, et minister ise käituski heas usus ja siiralt. Kuid kas sama siiralt käitus ka tema nõunik Mario Kadastik, kes soovitas läbi rääkida just selle ettevõttega ja ainult sellega, ning leppida hange kokku just sellise hinnataseme juures?

Öeldakse, et avalikus teenistuses ei pea tehingud mitte üksnes olema, vaid ka näima ausad. Aga öeldakse ka, et raha ei haise. See viimane on põhjus, miks liiga sageli puutume kokku olukordadega, mis on küll juriidiliselt korrektsed, aga mitte ausad. Praegusel juhul on karta, et ka juriidiliselt pole asi korrektne.

Ühiskonnana oleksime praegu palju paremas olukorras, kui haridusminister oleks tagasi astunud juba talvel, et juhtumit oleks saanud rahulikult uurida. Või kui opositsioon oleks kohe asjaolude selgumisel korraldanud umbusaldusavalduse. Vastutusest hoidumine või selle hajutamine, nagu juhtus külmlao kobarkäki puhul, vaid nõrgendab ühiskonna moraalset kompassi.

Paraku on meil praegu ikkagi kaelas hinnangut vajav juhtum, mis on juba venitamise ja otsustamatusega ära rikutud. Kõik see asetub veel teravasse poliitiliste intriigide konteksti, kus pole päris selge, mis eesmärgiga üht või teist asja tehakse. Halb maitse jääb suhu, ükskõik millega see kaasus lõpuks laheneb.