Juhtkiri ⟩ ELi naftaembargo hakkab Kremlit kägistama

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Kolm kuud pärast sõja algust oleme takerdumispunktis
• Türklane on võtnud koha turu värava ees, kedagi sisse ei lase ja lihtsalt kaupleb
• Lääne ühtsuse murendamine sõjaolukorras pole miski, mis läheb niisama mööda

Lääne harva nähtav ühtsus Venemaa suhtes sanktsioonide kehtestamisel ning USA juhtimisel moodustatud nn Ramsteini koalitsioon Ukraina toetuseks on Kremli õudusunenägu. Seda ei näinud Moskva Ukraina-vastast agressiooni kavandades ette.

Kolm kuud pärast sõja algust oleme aga takerdumispunktis.

Venemaa strateegilise lühinägelikkuse kõige selgemaks õppetunniks pidi saama Soome ja Rootsi liitumine NATOga. Rõhutasime, et Põhjamaade liitumine saab kiire heakskiidu. Nüüd näeme, kuidas Türgi president Erdoğan pidurdab kogu protsessi, nimetades inimõiguste alal alati järjekindlat Rootsit kurdi terroristide toetajaks. Türklane on võtnud koha turu värava ees, kedagi sisse ei lase ja lihtsalt kaupleb.

Euroopa Liidu kuues sanktsioonipakett, mis kehtestab embargo Vene naftale, pidanuks olema ammu heakskiidu saanud. Ka siin näeme suurt turukauplejat Ungari peaministri Orbáni isikus. Esmaspäeval tuli Brüsselist liikmesriikide diplomaatidelt ja poliitikutelt segiläbi pessimistlikke ja lootusrikkaid signaale võimaluse kohta embargos kasvõi leevendatud kujul kokkuleppele jõuda.

Muidugi peame mõistma, et riikide sõltuvus Vene fossiilkütustest on erinev ja kõike ei saa sama mõõdupuuga mõõta. Tuleb hoolitseda, et Vene sõjamasina tuluallikad kinni panna, aga samal ajal riikidele tagada varustuskindlus.

Euroopa Liidu üks peamisi mõtteid ongi, et ühistele probleemidele otsitakse parim lahendus ja keegi ei jää hädaga üksi. Kindlasti ei ole ühenduse mõte aga see, et keegi muudab oma jonnaka eriarvamuse kapitaliks, millega šantažeerida.

Venemaa huvide esindamine, ka juhul kui see on looritatud pealtnäha enesekeskse turukauplemisega, ei tohi tuua kellelegi dividende.

Ungari puhul pole ka päriselt selge, kus lõpeb mure riigi energiavarustuse pärast ning kus hakkab Vene huvide varjatud esindamine. Orbáni Kremli-sidemed on varasemast teada-tuntud. Samas on ta osanud ELi survestades õigel ajal taganeda.

Liitlastel tuleb silmas pidada paari põhimõtet.

Esimene on see, et Venemaa huvide esindamine, ka juhul kui see on looritatud pealtnäha enesekeskse turukauplemisega, ei tohi tuua kellelegi dividende. Isegi kui Türgile ja Ungarile (või veel kellelegi) tehakse mingeid järeleandmisi, ei saa need olla ebaproportsionaalselt suured. Lääne ühtsuse murendamine sõjaolukorras pole miski, mis läheb niisama mööda. Sisuliselt kvalifitseerub see reetmisena ja sellel on tagajärjed.

Teiseks tuleb kindlalt kokku leppida, et Ukraina toetamisega minnakse lõpuni. Kellelgi pole õigust hakata sobitama hädist vaherahu Kremli näo päästmiseks või meelitada Ukrainat territoriaalsele järeleandmisele. Ainus, kel on moraalne õigus sõja lõpetamise üle otsustada, on Ukraina ise.

Postimees loodab, et need arusaamad on mõistetavad ka Brüsselis ja Washingtonis. Nii et jonnipunlus ei saa kedagi kaugele viia.

Kui aga heita pilk suurele malelauale, siis on agressori seis väga hapu. Jutt, et sanktsioonid sõja käiku ei mõjuta, ei vasta tõele. Tõsi, need teevad seda mõningase viivitusega, mis tähendab, et esimeste sanktsioonide mõju alles hakkab suve saabudes karmilt pärale jõudma.