R, 9.12.2022

Maarja Vaino ⟩ Häbi anatoomia on keeruline nähtus

Maarja Vaino
, kolumnist
Häbi anatoomia on keeruline nähtus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 30
Postimehe Aasta arvamusliider 2021 auhinna pälvinud kirjandusteadlane ja Postimehe kolumnist Maarja Vaino
Postimehe Aasta arvamusliider 2021 auhinna pälvinud kirjandusteadlane ja Postimehe kolumnist Maarja Vaino Foto: Madis Veltman
  • Häbi anatoomia on keeruline nähtus, mis on jäänud korralikult analüüsimata
  • On ebanormaalne, et kommunismi ei ole ikka veel kuulutatud kuritegelikuks
  • Okupatsiooniaeg ja reedetus on andnud meile justkui signaali, et oleme vähem väärtuslikud

Ühel hiljutisel reisil istusime õhtusöögilauas hollandlastega ja muidugi tuli jutuks Ukraina sõda. Hollandlased uurisid, kuidas sõda Eestit mõjutab, ja lisasid kiiresti, et meil ei ole vaja muretseda, sest oleme NATO liige, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Siis juhtus midagi imelikku. Üks meie hulgast ütles: aga me ei tea, kas me võime sellele loota. Lääs on meid ennegi reetnud.

Imelik ei olnud see lause, mis vastab ju tõele. Imelikud olid tunded, mis korraks õhus hõljusid. Kerge häbi- ja piinlikkustunne. Aga mitte niipidi, et «lääs», keda sel hetkel esindasid väga meeldivad ja sõbralikud hollandlased, tunneb häbi reetmise pärast ja meie piinlikkust, et pidime seda neile meelde tuletama. Vaid vastupidi. Häbitunne käis läbi eestlastest ja piinlik oli hollandlastel, et sellistest asjadest õhtulauas räägitakse.

Ida-Euroopa reetmine on häbenemist väärt. Aga miks on nii, et sellest rääkides tunnevad häbi hoopis reedetud?

Häbi anatoomia on keeruline nähtus, mis on jäänud korralikult analüüsimata nii Eesti ühiskonnas kui ka mõistagi lääneriikides. Ukraina sõja puhkedes on korduvalt ja õigustatult räägitud, et Venemaal jäi pärast II maailmasõda oma häbi kandmata. Sakslased kaotajana pidid kandma kogu häbi. Venemaa ja tema lääne liitlased mitte. On ebanormaalne, et kommunismi ei ole ikka veel kuulutatud kuritegelikuks ning selle õpetusega seotud ideoloogiad võivad olla ülikoolides peavool. Sama ebanormaalne on, et Venemaa ei ole pidanud avalikult tunnistama ega kahetsema II maailmasõja eel, selle ajal ja pärast seda toimunud kuritegusid. Aga samas, seda ei ole kunagi õieti ka nõutud. Sest sellega koos peaks midagi kahetsema ka lääneriigid ise. Sellele osutab Jaan Kross romaani «Paigallend» lõpus, kus hullumajja paigutatud peategelast tabab nägemus isast, kes meenutab ühtlasi Roosevelti ja Churchilli:

«Teie siin ehitasite müüri ja jätsite meid külmavereliselt teisele poole maha! Minu, ema, meid kõiki –»

«Kulla noormees! Mitte meie, vaid Euroopa ajalugu. Maailma ajalugu.»

«Ärge pugege ajaloo selja taha! Mitte ajalugu, vaid teie ise! Teie eneste armetud ärid! Teie eneste reetlikud suhted!»

Tsitaadi lõpp.

Ida-Euroopa reetmine on häbenemist väärt. Aga miks on nii, et sellest rääkides tunnevad häbi hoopis reedetud?

Häbi tundmist on kirjeldatud mitmel moel. Üks häbi allikas on hukkamõistu tunnetus sotsiaalse grupi poolt, isegi juhul, kui ei olda ise valesti toiminud. Selle näiteks tuuakse vägistamisohvrid: vägistatud tunnevad häbi, hoolimata sellest, et nad ise ei ole midagi valesti teinud. Aga neile näib, et nende väärtus inimese ja kogukonna liikmena on langenud.

Kas mitte just II maailmasõja aegadesse ulatuv ajalooline kaasosalus ei ole praegu lääne suurim nõrkus?

See näib olevat just see, mis on juhtunud eestlastega ja laiemalt idaeurooplastega. Me kanname vägistatu häbi endaga kaasas. Okupatsiooniaeg ja reedetus on andnud meile justkui signaali, et oleme vähem väärtuslikud – sest väärtuslikku ei jäeta maha, ei anta ära, ei reedeta. Kuigi häbi peaksid tundma hoopis need, kes otsustasid teiste inimelude hinnaga iseenda mugavuse kasuks. Millegipärast näib, et see «vähemväärtuslik» suhtumine on endiselt omane lääneriikidele, kes ei ole oma reetmise häbi ju ikka veel õieti tunnistanud. Nii ongi jälle päevakorral mugavuse ostmine pisut «vähem väärtuslike» inimelude hinnaga. Jälle peab häbi tundma justkui Ida-Euroopa, et ta oma probleemidega lääne elu keeruliseks teeb. Ukraina võiks ju ometi järele anda, millestki loobuda? Et mitte pilli lõhki ajada?

Kuniks lääs ei ole tunnistanud omaenda reetlikkuse ja mugavuse häbi, ei ole eriti lootust, et ta lõppude lõpuks suudaks muuta ka oma käitumismustrit. Teistsuguse tulemuse saavutamiseks tuleks revideerida suhtumise lähtekohti. Millegipärast ei kipu sellistel ebamugavatel teemadel aga meie pealtnäha julge ütlemisega tipp-poliitikud välismeedias esinema. Kõlama jääb paraku ikka see «nõudlik jaa», millega valitsema asuti ja mis kordab valjul häälel lihtsalt peavoolu seisukohti.

Häbiga on kuidagi olemuslikult seotud ka teine mõiste – au.

Vanasti oli auküsimus midagi põhimõttelist ja sellepärast tunti ka rohkem häbi. Praeguses maailmas on ratsionaalsed huvid ja reaalpoliitika sellised irratsionaalsed mõisted nagu au vähehaaval välja tõrjunud. Tunnetuslikest mõistetest olulisemaks on saanud kasumlikkus. Millegi mahamüümisel (resp. reetmisel) on sellisel juhul ainult üks oluline küsimus: milliseks kujuneb hind? Ning mis mille üles kaalub.

Sellega seoses meenus mulle Viivi Luige artikkel «Võõrast murest, mille Jumal tõi teie kodu ukse taha», kus ta kirjeldab üht esinemist 1996. aastal Berliini Kunstide Akadeemias. Parasjagu kõneles vene inimõigusaktivist Sergei Kovaljov teemal «Kunst ja inimõigused Venemaal».

Häbil on ka teine pool. Häbitunde puudumine. Mis ei ole lõpuks muud kui sisemise moraalitunde kaotamine.

Viivi Luik kirjutab: «Sergei Kovaljov jutustas tookord, juba siis, ligi 20 aastat tagasi, FSB korraldatud salajastest noorte treeninglaagritest, kus ei tulistata mitte tavaliste sihtmärkide pihta, vaid sihtmärkideks on vene kultuuri alustalade portreed. Õpetatakse tulistama Puškinit ja Tolstoid, Tšaikovskit ja Lermontovi. Et hävitada aukartust, kuna aukartus on kõige suurem takistus kaasosaliseks saamise teel.»

Tsitaat kirjeldab groteskselt inimese n-ö vabastamist moraalinormidest.

Häbil on ka teine pool. Häbitunde puudumine. Mis ei ole lõpuks muud kui sisemise moraalitunde kaotamine. Kui moraali- ja eetikareeglid enam ei takista, toob see vältimatult kaasa seni kehtinud piiride või tabude ületamise. Ning mõistagi vastutus- ja kohusetunde kadumise, sest need kõik on häbitundega tihedalt seotud. Nagu ütles eesti vanarahvas: kellel pole häbi, sellel pole au.

Kui vaadata tänapäeva II maailmasõja järgse riikide suhtluse dünaamika taustal, võiks igal juhul küsida kahte asja. Kõigepealt: kas mitte just II maailmasõja aegadesse ulatuv ajalooline kaasosalus ei ole praegu lääne suurim nõrkus?

Ning teiseks: kas mitte see häbitunde kadumine läbikäimisel kuritegeliku režiimiga, silmade kinnipigistamine nii paljudes Venemaaga seotud küsimustes pole seotud ikka nende «armetute äridega»?

Ja kas selles kontekstis ei ole just meie roll sellele ajaloolisele ja ärilisele taagale piinlikkust tundmata tähelepanu juhtida ja nõuda häbitute praktikate lõpetamist? Viidates veel kord Krossi romaani lõpusõnadele: kas keegi on meid vabastanud sellest kohustusest?

Märksõnad
Tagasi üles