Marek Strandberg ⟩ Mine maaslamajale appi

Bolti tõukerattad pikali, 04.04.2022, Viljandi.  Foto: Elmo Riig

Lamavadki maas. Mistahes põhjustel, aga seal nad on: külili, keset teed, vahel osaliselt poriloigus. Vahel kukkunud, vahel lihtsalt hooga upakile lennutatud. Need on elektritõuksid. Nende kallal saab kõvasti tänitada: küll häirivad need jalakäijaid, küll tõkestavad rattureid. Esimestele võivad need teadagi otsa kihutada, teised jälle on häiritud, kui tõuks lebab keset rattarada või on lihtsalt risti pargitud. Tüli kui palju. Aga kas on, küsib teadus- ja tehnikatoimetuse juhataja ​Marek Strandberg.

Olen ise rattasõitja. Mõistagi näen minagi neid lebajaid, aga tõstan need üles või siis veeretan tee keskelt äärde. Miks? Põhjusi on mitu, aga neist peamine: see elektritõuksi värk on lihtsalt nii nutikas ja vajalik asi, et maaslamaja püstiupitamine ongi lihtsalt parim viis sellele ideele toetust näidata. Esimesed motoriseeritud tõuksid (need olid toona sisepõlemismootoriga) võeti kasutusse üle 100 aasta tagasi Londonis ja New Yorgis. Kurioosumiks need jäidki.

Nüüd on elektritõuksidest saanud linnaliiklemise oluline osa. Praegu on elektritõukse maailmas umbes 200 miljonit ja nende hulk kasvab. Võite sellise endale soetada ja linnas ringi vurada või sõitmiseks rentida. Muide, linnas liikumiseks on see igas mõttes roheline lahendus, sest energiat tuleb kulutada enamjaolt vaid reisija liigutamiseks. See on väga säästlik värk. Mõistagi on vändatava jalgrattaga linnas ristlemine veel säästlikum.