R, 12.08.2022

JUHTKIRI ⟩ Tuleme põgenikega toime

Postimees
Tuleme põgenikega toime
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Foto: Urmas Nemvalts
  • Üldise tervisekontrolli on läbinud kümnendik pagulastest.
  • Kohalikke seadusi tundmata võib sattuda ärakasutaja küüsi.
  • Riiklik nõustamine ja inimlik abi aitab kergemini kohaneda.

Eestisse on jõudnud kolme kuuga ligi 40 000 Ukraina sõjapõgenikku, mis on umbes kolm protsenti Eesti rahvastikust. Suuremahuline sisseränne on ühiskonnale proovikivi, mis vajab ressursse ja tähelepanu.

Varasemast on Eestis Ukraina päritolu inimesi umbes 27 000. Neile lisaks veel ukrainlastest võõrtöölised, keda oli 2021. aasta sügisel umbes 22 000. Sõja puhkedes naasis osa neist Ukrainasse. Kui palju on Eestis ukrainlasi praegu, on seetõttu raske hinnata, tõenäoliselt 80 000 inimese jagu.

Sõjapõgenikuna uues riigis kohaneda on alati keeruline, kas või seetõttu, et on raske ennustada, millal saab naasta kodumaale. Eesti paadipõgenikud elasid aastaid kohvrite otsas, lootes tagasi pöörduda. Nende mälestused räägivad, et alustati kõige lihtsamatest ja sageli rasketestki töödest. Erialast rakendust õnnestus esialgu leida vähestel, probleemiks niihästi keeleoskus kui ka kontaktide puudus.

Suure põgenikelaine vastuvõtmine nõuab korraldamist ja lisaressursse nii tervishoius, hariduses kui ka tööhõive ja elamispinna tagamisel. Samuti tekitab ühiskonna rahvusliku mustri järsk muutus umbusku tulijate vastu. Teisalt ei tunne ka värskelt sisserännanud sihtmaa seadusi ega kombeid, mis võimendab umbusku, samas teeb nad haavatavaks ärakasutamise suhtes.

Tänases lehes on kaks põhjalikku ülevaadet ukrainlaste kohanemisest Eestis: Kadri Tammepuu artikkel keskendub ukraina põgenike tervishoiule, Merike Leesi artikkel võõrtööliste töösuhete aspektidele.

Ukraina sõjapõgenikud vajavad niihästi tõhusat nõustamist riigilt kui ka inimlikku abi, mõistmaks Eesti asjaajamist ning tavasid, et uues keskkonnas kergemini kohaneda.

On mõistetav, et ekstreemsetes tingimustes sõja eest põgenemine mõjub tervisele, sellest ka põgenike mõnevõrra suurem haigestumus tavalistesse viirushaigustesse. See andis sõja alguses tunda pikenenud ootejärjekordades EMOs. Praegu on sõjapõgenike osakaal EMOsse pöördujate hulgas hakanud vähenema. Üldse on arstiabi või retseptiravimeid vajanud viiendik pagulastest.

Teisalt on üldise tervisekontrolli praeguseks läbinud alla 10 protsendi põgenikest, mis on suhteliselt vähe, saamaks terviklikku pilti saabunute tervisevajadustest. Samas on järjekorrad pikad, ehkki kaugeltki mitte kõik saabunud ei ole selle teenuse vastu huvi tundnud. Siin on ilmselt logistiline pudelikael, mis vajab niihästi teenuse kättesaadavuse kui ka kommunikatsiooni osas tõhustamist.

Omaette teema on töösuhted. Paljud sõjapõgenikud on juba leidnud tööd ja paljud ettevõtted teevad omalt poolt kõik, et aidata neil oma töös kohaneda. Teine tänane lehelugu räägib siiski töösuhete süngemast poolest.

Raske uskuda, kuid ka tänapäeva Eestis tuleb ette töötajate ärakasutamise juhtumeid, mida võinuks arvata jäänud Charles Dickensi või Émile Zola aegadesse. Nimelt on tööandjad võõrtöölistele jätnud tasumata üle veerand miljoni euro ulatuses töötasusid. Töötajaile on kas midagi valesti tõlgitud, vassitud, ähvardatud või lastud mõnel ka lihtsalt lepinguta tööd teha.

Enamik juhtumeid puudutab aega enne Ukraina sõja algust. On siiski karta, et ära püütakse kasutada ka sõjapõgenikke, kes on raskemaski olukorras kui võõrtöölised. Siin on vaja rohkem nõustamist ja ka inimlikku abi, et selliseid juhtumeid oleks võimalikult vähe.

Märksõnad
Tagasi üles