Valdur Mikita ⟩ Vanaema õunapuu alt tundmatusse tulevikku

Illustratsioon Valdur Mikita esseele «Vanaema õunapuu alt tundmatusse tulevikku» Foto: Mark Antonius Puhkan

Praegu on aeg, kus muutub inimese suhe iseendaga, esivanemate loodud pärandiga, loodusega. Võimalik on ehk isegi mingi täiesti uue maailma loomine, uute vaimuviljeluse alusmüüride rajamine. Praegu luuakse uut lepingut inimese ja taeva vahel, vana maailma kondid ragisevad, kirjutab oma uues raamatus «Mõtterändur» kirjanik Valdur Mikita.

Ja sellisena, nagu me loodud oleme, ei pruugi inimene enam evolutsiooni nõelasilmast läbi mahtuda. Ühelt poolt oleme ikka veel savanniahvid, teiselt poolt aga juba poolenisti jumalad. Meie hinges on peidus tohutu kuristik. Keha, mõtete ja tunnete konflikt on kaasaja mõtteloo läbivaid teemasid. Aga kas poleks arukas eeldada, et just selle konflikti üha teravam peegeldus meie enda sisemuses annab tunnistust, et oleme lähenemas mingisugusele olulisele murrangule inimliigi arengus?

Igatahes, vanad lood ei tööta enam, uusi aga veel pole. Küllap oleme ka Eestis oma loo otsimisega pisut jänni jäänud. Üks võimalus on liikuda korraga mõlemas suunas, siirduda vaimus tagasi ajaloolise külaühiskonna manu (keeruline aeg tundub sellist mõttemustrit päris hästi soosivat), astudes samal ajal ka pika sammu tulevikku «ekstraterrestriaalse eestlase» suunas.