JUHTKIRI ⟩ Punamonumendid peavad avalikust ruumist kaduma

Punamonumentidega kaasneb teatud vaimsus, mis end igal sammul taas meelde tuletab. Pildil Raadi punamonument. Foto: Margus Ansu

• Punamonumentide aeg Eestis on läbi saanud
• Riik peaks nende teisaldamisel ulatama abikäe
• Ukraina sõja tõttu viivitada enam ei saa

Punamonumendid peavad Eesti avalikust ruumist kaduma. Nõukogude okupatsiooni lõppemisest on möödas üle 30 aasta ja ammu oleks aeg selle perioodiga ametlikult hüvasti jätta. Riik peaks punamonumentidest lahtisaamiseks töötama välja toimiva poliitika.

Eesti avalikku ruumi risustavad Nõukogude aja monumendid, mis sunnivad meile peale okupatsiooniaja positiivset imagot. Ometi teame, et Nõukogude okupatsioon ei vabastanud meid, vaid vangistas 50 aastaks. Miks toita järjepanu seda ajaloolist skisofreeniat punamonumentide näol?

Alati saab küsida, kas Eestis pole praegu olulisemat teha kui katsuda jõudu elutute puuslikega. Samas peab vaatama kaugemale hetke utilitaarsusest. Punamonumentidega kaasneb teatud vaimsus, mis end igal sammul taas meelde tuletab. Vastuolu seisneb selles, et me justkui oleks vabad, kuid järgmisel meetril näeme midagi, mis selle väite kummutab.

Selleks et me ise ja meie järeltulevad põlvkonnad kasvaksid üles vaimselt selges õhkkonnas, olekski vaja punamonumendid avalikust ruumist kaotada. Riik peaks siin ulatama abikäe, mitte jätma monumentide küsimust kohalike omavalitsuste otsustada.

Küsimus pole mõistagi ainult Eestis. Pronkssõduri juures käimine ei häirinud 1990. aastail ja 2000. aastate algupoolel kedagi. Ent Moskva alustatud pööre Nõukogude impeeriumi ihaluse poole muutis ka siinsete punamonumentide tähendust. Ukraina sõda keeras sellele tähendusele veel ühe keeru vinti peale. Ei ole põhjust punamonumentide alleshoidmisega seda ihalust alal hoida.

Selleks et me ise ja meie järeltulevad põlvkonnad kasvaksid üles vaimselt selges õhkkonnas, olekski vaja punamonumendid avalikust ruumist kaotada.

Ses plaanis tuleb kiita meie esiisade tarkust, kes ei jätnud alles Eesti Vabariigi vaenlase Viktor Kingissepa hauda, et ei tekiks sellest mingit kultuskohta. Nõukogude Liit oli selle peale nii raevus, et nimetas lausa Jamburgi ümber Kingissepaks ja seda nime kannab see tänase päevani. Hiljem ristis Nõukogude võim Kuressaare samuti Kingissepaks. Ent Kuressaare sai oma nime tagasi. Miks aga toita punamonumentide näol Nõukogude kultust praegu?

Eesti on õigusriik, nii et punamonumentidest lahtisaamine ei tohi toimuda isetekkeliste rüüsteretkede kaudu. Samuti ei tohi rikkuda hauarahu. Tänane Postimees tsiteerib endist peaministrit Andrus Ansipit, kelle sõnul lubavad Eesti seadused ära viia ka haudadeta monumendid.

Mõni võib selle jutu peale öelda, et punamonumentidest lahtisaamisega eirame ka oma Nõukogude minevikku. Ei eira. See, et Viktor Kingissepa hauda pole olemas, ei tähenda tema tühistamist Eesti ajaloos. Samamoodi pole mõtet eirata punamonumente, kuid on iseasi, kas need on raamatus, filmis, näitusel või meie igapäevases avalikus ruumis. Just avalik ruum on see, mis määratleb meie käitumise.

Pole muidugi saladus, et nii mõnigi erakond on üritanud rajada oma poliitika venekeelsete valijate häälte püüdmisele ja seega olnud loid punamonumentide küsimust lahendama. Kuid praegune Ukraina sõda ütleb selgelt, et viivitada enam ei saa. Tegelikkuses on kõigile kasulik, kui vaimne õhkkond Eestis puhtaks saab. Eesti peab otsustavalt oma punaminevikule selja keerama.