Mihkel Kunnus ⟩ Sõida tasa üle keelesilla Eestisse

Tartu ülikooli peahoone. Foto: Kristjan Teedema

Eesti keel pole sugugi nii raske, kui seda pahatihti kirjeldatakse, ning eesti keele oskus avab Eestis paljusid uksi, selgub jutuajamises kahe Tartu Ülikooli doktorandi, soravalt eesti keelt rääkivate välistudengite Polina Oskolskaia ja Imar Koutchoukaliga.

Kuidas ja millal sai alguse teie huvi eesti keele vastu?

Polina Oskolskaia: Esimest korda käisin Eestis 2002. aastal. Olin siis veel koolilaps ja tulin Narva-Jõesuusse suvelaagrisse. Narva-Jõesuu oli küll valdavalt venekeelne linn, aga ometi oli seal palju silte eesti keeles, keeles, mis oli tol ajal mulle täiesti tundmatu.

Mäletan ühte silti, kus oli kirjutatud suurte tähtedega «ŠAŠLÕKK». Seitsmest tähest kolm olid mulle täiesti võõrad. Alguses mõtlesin, et tegemist on mingi suslikuga, kuid pärast avastasin, et tegelikult on tegu küpsetatud lihaga (mis on täpselt sama sõna vene keeles), see pakkus naeru kauaks.

Kahe aasta pärast astusin Peterburi ülikooli filoloogia teaduskonda. Esimesel või teisel septembril nägin seinal kuulutust, kus kutsuti lisakursusele eesti keelt õppima ja mõtlesin, miks mitte. Nii algaski minu suhe eesti keelega.

Imar Koutchoukali: Käisin 2013. aasta suvel Viljandi pärimusmuusika festivalil ning sellele eelnenud folgilaagris Eesti ETNO. Huvi eesti keele vastu tekkiski selle suve jooksul: istusin ühel päeval Tartu raamatukogus Wiedemanni eesti keele grammatikaga ja sain aru, et see keel oli liiga võõras. Aga kuna õppisin tol ajal juba araabia filoloogiat ja olin veel mõnda keelt õppinud, võtsin plaani ka eesti keel selgeks saada.

Pärast suve läksin õppima Pariisi INALCOsse (Ida Keelte ja Kultuuride Instituuti), kus võtsin araabia ja pärsia keele kõrvale ka eesti filoloogia. Kui järgmisel suvel Eestisse tagasi tulin, oskasin eesti keelt juba päris hästi ja osalesin Tartu Ülikooli suvekursusel ja oskus arenes veel. Pärast seda olen Eestis põhimõtteliselt ainult eesti keelt kasutanud.