/nginx/o/2022/05/25/14576585t1h18f2.jpg)
Hiiumaa ja Vormsi juures laiutav merereostus annab märku Eesti haldussuutmatusest ja tekitab taas küsimuse, kas haldusreformiga said täpselt paika suhted kohaliku omavalitsuse ja keskvõimu vahel.
Need suhted pole sugugi teoreetiline küsimus, sest lahenduse leidmisest sõltub Eesti keskkonna ja looduse edasine käekäik.
2015. aastal alanud haldusreformi eesmärk oli parandada kohalike omavalitsuste suutlikkust pakkuda kohapeal teenuseid ning parandada ka infovahetust keskvõimuga. Kohalike omavalitsuste elanike arvu alammääraks sai 5000 inimest, kuid erandid tehti saartele, kus kohalik omavalitsus võis senisel kujul edasi eksisteerida. Vormsi on üks neist erandeist, seal elab veidi üle 400 inimese.
Tänane Postimees kirjutab sellest, kuidas Eesti ametkonnad veeretasid reostusega tegelemist nagu kuuma kartulit ühe käest teise kätte. Esimesena juhtis eelmisel nädalal Vormsi valla tähelepanu reostusele keskkonnaamet, jättes selle valla lahendada, aga selle nädala alguseks selgus, et 5000 elaniku alammäärast hulga väiksem vald sellega hakkama ei saa, ning keskvõim hakkas tegutsema.
Sellele lisandub Hiiumaa vallavanema Hergo Tasuja nördimus riigi vähese huvi üle. «… võib-olla riigi tasandilt pole väga huvi tuntud, et mis siin toimub. Kuigi tegemist ei ole väikese lokaalse probleemiga. Vähemalt kolm omavalitsust, kaks saart ja laiud, suur mereala. Ehk tegemist võiks olla ka riigi tasandi vaatest olulise teemaga. Samas on küll tunne, et KOVid ja riigiasutuste piirkonna tasandi töötajad on jäetud lahendusi leidma.»
Reostusohtu arvestades peaks riik olema valmis sääraseid olukordi lahendama, sest tööle on võetud inimesed, kes saavad palka kriiside ennustamise ja nendeks valmistumise eest.
Ei pea olema raketiteadlane, mõistmaks, et reostusele tuleb jälile saada võimalikult vara. Et panna reostusele piir, tuleb selgeks teha selle allikas, mille leidmisega on Eesti ametkondadel samuti raskusi. Ent varakult tagajärgedega tegelemine on osa lahendusest. Masuudi laiutamine on paraku lahendusest kaugel.
Saared ja saarte loodus on midagi, mis tõmbab eestimaalasi ja turiste just suvel tuhandete kaupa sinna reisima. Saared moodustavad delikaatse ökosüsteemi, mille puhtuse järele tuleb kasvava turistide hulga tõttu väga tähelepanelikult vaadata. On häbiväärne, et me selle nüüd vussi keerame.
Reostuse eest pole keegi kaitstud ja ennenägematuid sündmusi tuleb ikka ette. Liibanoni-Ameerika päritolu mõtleja Nassim Nicholas Taleb nimetab ootamatuid sündmusi «mustadeks luikedeks». Võimalik, et me näeme nüüd musti luiki sõna otseses mõttes.
Reostusohtu arvestades peaks riik olema valmis sääraseid olukordi lahendama, sest tööle on võetud inimesed, kes saavad palka kriiside ennustamise ja nendeks valmistumise eest. Hea uudis on see, et reostuse likvideerimiseks on appi tulnud paljud inimesed. Seega tundub, et saarte puhtus oleks nagu kõigi asi, kuid sellest võiksid aru saada ka keskvõimu esindajad.
Esmane asi on nüüd päästa nii palju, kui päästa annab, ja suunata riigi ressursid reostuse likvideerimisele. Hiljem aga tuleb mõelda hoolikamalt reostusest saadud õppetundidele. Et edaspidi oleks vähem musti luiki, seda nii otseses kui ka kaudses mõttes.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)