Olev Remsu ⟩ Kas isolatsionismioht on möödas?

Klassikaline isolatsionismi näide on Põhja-Korea. Pildil selle liider Kim Jong-Un valges univormis sõjaväeparaadil aprillis 2022. Foto: KCNA

• Diktatuurid ja isolatsionism esinevad tihti käsikäes
• Putinile on isolatsionistlik tendents kahekordselt kasulik
• Kas kunagi saaks lahti ilmakorrast, kus kurjusest tõuseb tulu?

Isolatsionism on poliitvool, mida ehk enim tuntakse USAga seoses. Seal ei tahetud Euroopaga suhelda 19. sajandil (samal ajal püüti koloniseerida Ladina-Ameerikat ja muidki piirkondi), meie maailmajaost hoiti eemale ka kahe suure sõja vahel. Aga 1939. aastal käivitunud lendliisi abiprogramm tähendas isolatsionismist loobumist ning Euroopa päästmist pruunist katkust, ent samuti Nõukogude Liidu kui riigi (seega ka meie okupatsiooni all hoidmise) püsimist veel aastakümneid pärast Teist maailmasõda, kirjutab kirjanik Olev Remsu.

Euroopas on riigiisolatsionism peaaegu tundmatu, 20. sajandil tuleb meelde vaid praegune NATO liige Albaania. Klassikaline näide on Põhja-Korea, ajalukku sukeldudes võime leida täisisolatsionistlikke riike rohkemgi: Jaapan, Bhutan, Birma, Paraguay, Hiina, Kambodža. Riigid on suures pildis erinevad, ent nende lukkupanek välismaa jaoks on alati pidurdanud maa arengut. Siin-seal on välja töötatud isolatsionismi toetav ideoloogiagi. Jaapanis oli selleks sakoku, Põhja-Koreas chuch'e, Birmas ja Bhutanis religioon, kusjuures puhas budism ei saaks sugugi olla terve riigi erakluse põhjendus. Praeguses Euroopaski jätkub poliitilisi liikumisi, mille tegevuses märkame isolatsionismitendentse, sel juhul on õigustuseks rahvuslus või on üles puhutud moslemimigratsiooni oht.

Isolatsionistlikku orientatsiooni tiivustab enesekiitus, enda paremaks pidamine muust maailmast, ja tahes-tahtmata võib sihuke soovunelm nakatada suuremaid või väiksemaid rahvahulki, eriti kui selle taha panna vägev propagandamasin. Kes ei tahaks tunda, et tema kodumaa on maailma kõige etem paik?

Nagu omal ajal Nõukogude Liit (allutatud riigid välja arvatud), nii on ka praegune Venemaa alati toetanud kõikvõimalikke isolatsioniste, olgu nad parem- või vasakpoolsed, konservatiivid või klerikaalid, mis sest et ise on tehtud risti vastupidist, püütud luua teisi riike enda külge aheldavaid liite. Venemaa pooldab ka kraadi võrra leebemat enesesse sulgumist, antiglobalistlikke rühmitusi. Peaasi, et õõnestaksid suuri alliansse, kuna nende vastu seista on raskem. Venemaa säärane hoiak tähendab sisuliselt igasuguste ühenduste vaenutsemist, siit tuleneb ka kirumistermin «kollektiivne lääs», mis on kujunenud Vene diplomaatia lemmikväljendiks ning mida on tihti kuulda välisminister Sergei Lavrovi huulilt. Ei mingit kollektiivi, lääneriigid olgu igaüks üksi, siis on neil jaksu vähem!

Isolatsionistlikku orientatsiooni tiivustab enesekiitus, enda paremaks pidamine muust maailmast, ja tahes-tahtmata võib sihuke soovunelm nakatada suuremaid või väiksemaid rahvahulki, eriti kui selle taha panna vägev propagandamasin.

Mõne aasta eest panid Vladimir Putin ja suur osa Venemaast erilise lootuse Donald Trumpile, ja osati see täitus. Trump lammutas NATOt, mis jaksas (esitades nõudmise «makske oma kaitsmise eest ise!»), mõnitas Euroopat, suhtles hoopis niisuguse paariaga nagu diktaator Kim Chŏng-un, häbistas ennast ja Ameerikat ning tõstis Kimi renomeed. Küllap oli põhjuseks imetlus ja salaiha Kimi kõigutamatu ainuvõimu ja totaalse isolatsionismi suhtes, seega enam-vähem sama suhtumine, mis Putinil. Meiegi parlamendis eksisteeris Donald Trumpi toetusrühm. Ei saagi aru, mis tõukab seesuguseid rühmi moodustama, kas informeerimatus või salakavalus. Või hoopis imetluse ja salaiha jagamine?

Omaaegne Mart Laari ja Lennart Meri püstitatud loosung «Ei iial enam üksi!» tähendab selget kurssi konsolideerumisele liitlasriikidega ning rahvusvaheliste kaitse- ja muude organisatsioonidega.

Diktatuurid ja isolatsionism esinevad tihti käsikäes ja siin ei ole enam mängus mingi ideoloogia (olgugi et ettekäändeks kasutatud ja valelikuks väänatud kujul), vaid diktaatori selge kartus, et välismõju võib õõnestada tema ainuvõimu.

Seega on isolatsionistlik tendents Putinile kahekordselt kasulik: esiteks kaldub see toetama antidemokraatiat, teiseks lõhub rahvusvahelist koostööd.

Hiljuti hääletati USA senatis uue abipakti üle. Ukrainale eraldati 40 miljardit dollarit, otsuse vastu oli vaid kümmekond vabariiklast. USA vabariiklaste liider senatis Mitch McConnell nimetas tulemust lõplikuks võiduks trumpismi üle, seega võib loota, et Donald Trump järgmistel presidendivalimistel ei kandideerigi (vähemalt mitte Vabariikliku Partei poolt), rääkimata meile eriti ohtlikust võitmisest.

Olnuks Trump võimul, jäänuks Ukrainal raha saamata. Kindlasti ei ole Trump taevast kukkunud nähtus, tema isolatsionismiideestikul on osa rahva kindel toetus.

Diktatuurid ja isolatsionism esinevad tihti käsikäes ja siin ei ole enam mängus mingi ideoloogia (olgugi et ettekäändeks kasutatud ja valelikuks väänatud kujul), vaid diktaatori selge kartus, et välismõju võib õõnestada tema ainuvõimu.

Kes on käinud Ameerika lõuna- ja keskosariikides, on tajunud, et tegelik Ameerika on hoopis teistsugune, kui paistab läbi suurlinnade prisma. Ausõna, ma ei liialda, need alad on üpris Tambovi oblasti moodi, pluss sügav religioossus. See Ameerika pole huvitatud ei Euroopast ega muust maailmast väljaspool oma riiki, viimati domineeris nende suhtumine kahe suure sõja vahel. Miks peaks üks Texase farmer toetama NATO idapiiri kaitsmist, kui tal on selle asukohast ähmane ettekujutus? Putin teab NATO piire loomulikult hästi, kuid temagi ei taha, et neid kaitstaks. Siit siis hoiakute kokkulangemise pind.

Kust aga saada raha nüüdseks lendliisiks, Ukraina edasiseks toetamiseks sõjas ning uueks Marshalli plaaniks, riigi sõjajärgseks ülesehitamiseks? Ei ole ju Ameerika ega Euroopa maadegi riigikaukad otsatud, varsti võib põhi paista.

Ameerika pankades on hoiul umbes 500 miljardit dollarit Vene oligarhide ja riigi raha. On välja käidud idee see praegu külmutatud hiigelsumma rekvireerida ning kulutada Ukraina abistamiseks.

Tundub ju igati õiglane, sõja alustaja peab saama karistatud, kahju põhjustaja maksku need kinni. Ometi peitub siin oht, et seeläbi kaob usaldus dollari kui reservvaluuta vastu ja dollariimpeeriumile tuleb lõpp. Üks asi on hoida võõrast raha külmutatult, mis on ikkagi ajutine, ükskõik kui kaua see kestaks. Praegu on külmutatud olekus Iraani, Süüria, Afganistani ja Venezuela keskpankade raha Ameerikas. Rekvireerimine tekitaks paljudes riikides ohu, et nendegi raha võib minna kaduma ning nad viiksid selle Ameerikast minema, riikide finantsühtsus laguneks ning pudeneks tõenäoliselt isolatsionistlikeks kildudeks, näiteks Hiina, India, Brasiilia, Indoneesia, Lõuna-Aafrika juhitavateks. Jällegi kasu Putinile, nii et tema võidaks ka Ukraina sõda kaotades.

Kas kunagi saaks lahti ilmakorrast, kus kurjusest tõuseb tulu?