Olev Remsu ⟩ Kas isolatsionismioht on möödas?

Klassikaline isolatsionismi näide on Põhja-Korea. Pildil selle liider Kim Jong-Un valges univormis sõjaväeparaadil aprillis 2022. Foto: KCNA

Isolatsionism on poliitvool, mida ehk enim tuntakse USAga seoses. Seal ei tahetud Euroopaga suhelda 19. sajandil (samal ajal püüti koloniseerida Ladina-Ameerikat ja muidki piirkondi), meie maailmajaost hoiti eemale ka kahe suure sõja vahel. Aga 1939. aastal käivitunud lendliisi abiprogramm tähendas isolatsionismist loobumist ning Euroopa päästmist pruunist katkust, ent samuti Nõukogude Liidu kui riigi (seega ka meie okupatsiooni all hoidmise) püsimist veel aastakümneid pärast Teist maailmasõda, kirjutab kirjanik Olev Remsu.

Euroopas on riigiisolatsionism peaaegu tundmatu, 20. sajandil tuleb meelde vaid praegune NATO liige Albaania. Klassikaline näide on Põhja-Korea, ajalukku sukeldudes võime leida täisisolatsionistlikke riike rohkemgi: Jaapan, Bhutan, Birma, Paraguay, Hiina, Kambodža. Riigid on suures pildis erinevad, ent nende lukkupanek välismaa jaoks on alati pidurdanud maa arengut. Siin-seal on välja töötatud isolatsionismi toetav ideoloogiagi. Jaapanis oli selleks sakoku, Põhja-Koreas chuch'e, Birmas ja Bhutanis religioon, kusjuures puhas budism ei saaks sugugi olla terve riigi erakluse põhjendus. Praeguses Euroopaski jätkub poliitilisi liikumisi, mille tegevuses märkame isolatsionismitendentse, sel juhul on õigustuseks rahvuslus või on üles puhutud moslemimigratsiooni oht.

Isolatsionistlikku orientatsiooni tiivustab enesekiitus, enda paremaks pidamine muust maailmast, ja tahes-tahtmata võib sihuke soovunelm nakatada suuremaid või väiksemaid rahvahulki, eriti kui selle taha panna vägev propagandamasin. Kes ei tahaks tunda, et tema kodumaa on maailma kõige etem paik?