/nginx/o/2021/10/27/14169604t1ha324.jpg)
/nginx/o/2021/10/27/14169604t1ha324.jpg)
- Tuleb luua eeldused uue tehnoloogia kasutamiseks
- Tervishoid peab algama kodust ja kogukonnast
- Perearstid tuleb vabastada ebavajalikust lisatööst
Eesti Perearstide Selts alustas koostöös Sotsiaalministeeriumi ja teiste oluliste sidusrühmadega esmatasandi tervishoiu arengukava koostamist, kuni aastani 2035. See nõuab aga kogu esmatasandi tervishoiu käsitsuse ümberkujundamist, ja seda eeskätt tööjõuvaates, kirjutab Tartu Ülikooli peremeditsiini professor, Ränilinna perearstikeskuse perearst Ruth Kalda.
2021. aasta lõpus ütles tervisekassa juht Rain Laane ajakirjas Perearst, et Eesti esmatasandi perearsti- ja pereõeabi peab saama maailma parimaks. Just sellisena, nagu haigekassa juht seda ütles, kõlas ka üks esmatasandi tervishoiu arengukava avaseminaril kõlanud tulevikuvisioon: «2035. aastal on Eesti peremeditsiin juhtiv Euroopas ja pakub kõigile Eesti inimestele paremat tervist läbi nüüdisaegse, usaldusväärse, inimkeskse, tervikliku ja koostööle orienteeritud lähenemise».
Soovime, et perearstid ja nendega koos töötavad multidistsiplinaarsed meeskonnad saaksid kasutada kõiki uuema tehnoloogia eeliseid, säilitades samas lähedastel suhetel põhineva ja patsiendikeskse lähenemise, mida patsiendid väga hindavad.
Lahti seletatuna soovime tagada, et 2035. aastaks oleks perearstikeskustes ja esmatasandi tervisekeskustes olemas kõik vajalik personal, kellel on piisavalt võimalusi ja oskuseid selleks, et pakkuda patsientidele hea kvaliteediga terviseteenust, seda vaatamata üha suurenevatele tervisevajadustele. Soovime, et perearstid ja nendega koos töötavad multidistsiplinaarsed meeskonnad saaksid kasutada kõiki uuema tehnoloogia eeliseid, säilitades samas lähedastel suhetel põhineva ja patsiendikeskse lähenemise, mida patsiendid väga hindavad. Soovime, et perearsti meeskonnal oleks juhtroll inimese toetamisel tervislikuma elu elamisel, ning et perearsti meeskond oleks inimese tervise teejuht läbi tema elukaare. Lõpuks soovime, et perearsti ametit nähtaks atraktiivse, väga hinnatud ja rahulolu pakkuva ametina. Soovime ka, et esmatasandi tervisekeskused meelitaksid rahuldust pakkuvate karjäärivõimalustega ka teisi spetsialiste, sealhulgas õdesid, füsioterapeute, vaimse tervise õdesid, tervisenõustajaid ja mitmeid teisi.
Mida on selleks vaja?
Meie visiooni saavutamine nõuab aga kogu esmatasandi tervishoiu käsitsuse ümberkujundamist, ja seda eeskätt tööjõuvaates. Eurostat andmetel oli 2018. aastal Eestis 78 perearsti 100 000 inimese kohta. Võrdluseks: Portugalis on 244 perearsti 100 000 inimese kohta, Soomes 125 perearsti 100 000 kohta ning Belgias 115 perearsti 100 000 kohta. Teisest äärmusest ka: Poolas on 22 perearsti 100 000 inimese kohta ning Ungaris 45 perearsti 100 000 inimese kohta.
Perearstide osakaal arstide koguarvust oli suhteliselt suur Portugalis (47,4 protsenti), Soomes (37,4 protsenti), Belgias (36,8 protsenti), Luksemburgis (30,0) ja Prantsusmaal (28,0). Eestis on perearstide osakaal arstide koguarvust umbes 20 protsenti, haiglates töötavad arstid moodustavad arstide koguarvust 69 protsenti, kusjuures EL-i liikmesriikides varieerus see näitaja 21 protsenti (Belgia) ja 83 protsenti (Prantsusmaa) vahel. Kuigi arstide osakaal Eestis on oluliselt kaldu haiglas töötavate arstide poole, kasvab nõudlus siiski just inimestele elukohajärgselt kättesaadava, järjepideva, laiaulatusliku ja tervisele orienteeritud terviseteenuse järele. Seda saab osutada vaid tugev esmatasandi tervishoid.
Tervis algab kodust
Inimese tegelikust tervisevajadusest lähtuv abi ei alga haiglast ega ka perearstikeskusest, vaid see algab palju varem – kodust ja koolist, kogukonnast ja töökeskkonnast. Selle kõige keskmes on terviseteadlik ning oma tervise eest vastutav inimene. Terviklik tervishoid nõuab tugevat koostööd kõikide tervishoiuteenuste osutajate, patsientide, nende perekondade ning hooldajate vahel. Samuti peaks rohkem kasutama kogukondade võimekust ja võimalusi oma liikmete tervise eest hoolt kandmisel. Selliste krooniliste haiguste, nagu hüpertensiooni ja diabeedi ravi teemal saab kogukonnas korraldada töötubasid (nt toiduvalikutest ja toiduvalmistamise viisidest) ja muid üritusi (regulaarsed liikumistreeningud, kogemusnõustamised) – nii saavad ka pereliikmed ja hooldajad liituda ja aktiivselt osaleda. Terviseteenuse mudelit sedasi alt üles ehitades saame mõjusalt toime tulla arstide ja õdede nappusega ning vähendada tervishoiuteenuste kasutamist.
Teenuste osutamise püramiidi alustala on inimese teadlikkus oma tervisest ning tema enesetoetamise ja -abi oskused, sealt edasi tulevad kogukondlikud tervist tugevdavad ja hoidvad tugitegevused, mida lõimitakse ülejäänud teenuste süsteemiga.
Selline mudel on hästi lahti kirjutatud vaimse tervise rohelises raamatus, kuid ka teiste haiguste ennetus ja vajalike teenuste osutamine peaks toimuma võimalikult optimaalselt ja efektiivselt. Teenuste osutamise püramiidi alustala on inimese teadlikkus oma tervisest ning tema enesetoetamise ja -abi oskused, sealt edasi tulevad kogukondlikud tervist tugevdavad ja hoidvad tugitegevused, mida lõimitakse ülejäänud teenuste süsteemiga. Alles püramiidi järgmisel tasemel paikneb esmatasandi meeskond, mille liikmed katavad inimese tervishoiuteenuse vajadused tema erinevatel eluetappidel – sünnist surmani. Just multidistsiplinaarsus on võti, mis võimaldab laiendada teenuste valikut, täita erialasele väljaõppele vastavaid tööülesandeid ning võimaldadada perearstidel suunata oma aeg ja võimalused sinna, kus nende oskusi kõige enam vaja on. Tagatud peab olema ka töötervishoiu ja sotsiaalsüsteemi sidusus.
Investeerida tuleb tugevasse esmatasandisse
Tööjõusse investeerimine on vaid üks meie visiooni elluviimiseks vajalik tegur. Veel on olulised suuremad investeeringud digitaaltehnoloogiasse ja innovatsiooni, et saaksime andmeid patsiendi tervisejuhtimiseks paremini kasutada ning kaasata inimesi veelgi paremini nende kohta terviseotsuste tegemisse. Seda kõike peaks toetama suurem esmatasandi tervishoiu rahastamine.
Tervisekeskuste rahastus peaks olema motiveeriv ka näiteks piirkondlike nimistute ülevõtmiseks, kui mõni nimistu jääb perearstita. Tasub tähele panna, et tavaliselt jäävad perearstita need piirkonnad, kus on elanikel ka rohkem terviseprobleeme. Näiteks maapiirkonnad, kus elab oluliselt vähem noori, kui linnas – seetõttu elab seal ka enam eakamaid, krooniliste haigustega elanikke, esineb töövõimetusprobleeme ning kaasuvana on ka enam sotsiaalseid probleeme. Selleks, et vähendada piirkondlikkult terviseteenuse kättesaadavuse ebavõrdsust, on olulised piirkondlikud lisatasud. Võrreldes praegusega võiksid need olla palju enam motiveerivamad. Lisaks peavad piirkondlikud lisatasud motiveerima ka teisi tervisekeskuse meeskonnaliikmeid, sest ka maal elav patsient vajab (ja võib-olla veel enamgi) professionaalsete õdede, füsioterapeudi ja vaimse tervise spetsialisti toetust.
Vabastades perearstid ja pereõed tervishoiukorralduse tõlkijate rollist, säästaks nende aega patsientide meditsiiniliseks nõustamiseks ja raviks. Ja see on meedikute põhitöö ning patsiendi õigustatud ootus.
Peame oluliseks ka seda, et perearsti elukutse pakuks rahulolu ning perearstikeskused ja esmatasandi tervisekeskused oleksid suurepärased töökohad nii perearstidele kui ka tema meeskonnaliikmetele. Selleks on vajalik, et lisaks perearstiabi kättesaadavusele oleks oluline kvaliteedinäitaja ka tervishoiutöötajate vaimne tervis ja heaolu – et see oleks mõjusalt väärtustatud ja toetatud. Väsinud ning ületöötanud arstid ja õed ei suuda tagada tervishoiu kvaliteeti, seetõttu on oluline kasutada lisaks muudele kvaliteedi indikaatoritele ka töökoormuse näitajad. Kahjuks aga nägime koroonaviiruse pandeemia haripunktis väga selgelt, et kui haiglate ülekoormus oli lihtsalt tuvastatav ja riskimaatriksis kasutatav, siis esmatasandi ülekoormusest räägiti palju vähem – polnud indikaatoreidki, mida arvestada. Seda vaatamata sellele, et praktiliselt kõikidel perearstidel suurenesid olulisel määral, praktiliselt võimekuse piirini nii telefoni-, meilikonsultatsioonide kui ka tavavastuvõttude arvud. Haruldased ei olnud 10–12 tunnised tööpäevad ning töötamised nädalavahetustel.
Kokkuvõtteks
COVID-19 valmisolekukavas on kirjas, et uueks viiruslaines valmistumisel tuleks teatud tegevusi, millega esmatasandil ei pea ilmtingimata tegelema, suunata teistele asutustele või struktuuridele. Sama peaks kehtima ka mitte-pandeemia tingimustes.
Vabastades perearstid ja pereõed tervishoiukorralduse tõlkijate rollist, säästaks nende aega patsientide meditsiiniliseks nõustamiseks ja raviks. Ja see on meedikute põhitöö ning patsiendi õigustatud ootus.