Juhtkiri ⟩ Kui Taiwanit rünnatakse, läheb Biden sõtta

Joe Biden FOTO: Chris Kleponis Foto: Chris Kleponis

• USA on valmis Taiwani sõjaliselt kaitsma
• Hiina peab enda mudelit USA omast paremaks
• Hiina ja Venemaa pole tõtanud sõprust sõlmima

Demokraatlik maailm peab olema valmis autokraatiatega võitlema.

Ühendriikide president Joe Biden lubas esmaspäeval, et USA on valmis Hiina sissetungi korral Taiwanit kaitsma. Nii USA tippametnikud kui ka Biden ise pehmendasid öeldut nn strateegilise kahemõttelisusega, mis tähendab, et samal ajal tunnistab Washington endiselt Hiina suveräänsust Taiwani osas.

Mõistagi põhjustas Biden Pekingi raevuhoo. Eile Tokyos peetud Jaapani, USA, Austraalia ja India juhtide ehk Neliku kohtumise ajal tiirlesid Jaapani mere ning Ida-Hiina mere kohal ähvarduseks nii Hiina kui ka Venemaa pommituslennukid.

Xi Jinping ja Vladimir Putin. Foto: Alexei Druzhinin/AP/Scanpix

Bideni avaldus on seda tähelepanuväärsem, et enne Venemaa kallaletungi Ukrainale ta USA kaitsevalmidusest ei rääkinud. Vastupidi, USA president ja administratsioon kinnitasid mitu korda, et Ühendriigid ei sekku Venemaa rünnaku korral Ukraina territooriumil. Ometi on just Ukraina suveräänne riik, Taiwan aga lihtsalt emamaast lahku löönud demokraatiasaar.

Austraalia mõttekodalane Natasha Kassam ütleb täna ilmuvas usutluses, et ei arva, nagu oleks Hiinal lähema kaheksa aasta jooksul sissetung Taiwanisse kavas olnud. Mis sellest, et mõõgatäristamine ja Hiina hävitajate tiirlemine Taiwani lennukeelualas on olnud Hiina presidendi Xi Jinpingi juhtimisel tavalised. Venemaa tagasilöögid Ukrainas näitavad, millise riski sissetungija agressiooni korral võtab.

Maailma jagunemine autoritaarseteks ja demokraatlikult juhitud riikideks on Kremli sõja tõttu küll väga selgelt esil, kuid Hiina pole tõtanud Venemaad toetama. Hiina juhtkonnale on majanduslik käekäik oluline, mistap ei võta ta riski rikkuda lääne sanktsioone. Samuti püüdleb Xi sügisel rahvakongressil kolmandat ametiaega ega taha saada enne seda tagasilööke. Null-Covidi strateegia on teda niigi räsinud.

Miski ei aita meil oma väärtusi paremini kaitsta kui demokraatliku maailma täielik ja lõpuni minev võit autoritaarse agressori üle.

Hiina peab oma juhtimismudelit lääne demokraatiast oluliselt taibukamaks ja elujõulisemaks. Samuti ootab Peking pikisilmi, millal ta tõuseb maailma suurimaks majanduseks, et kuulutada «Ameerika sajand» siis päriselt lõppenuks.

Inimõigused Pekingile korda ei lähe. Tänane leht osutab uiguuride piinamist kinnitavatele dokumentidele, mis näitavad, kui teistsugune on Hiina maailm. Samas ei erine see väga palju Vene maailmast. Veerand sajandit liikmesust Euroopa juhtivas inimõigusorganisatsioonis Euroopa Nõukogus ei jätnud Moskvale mingit jälge, päädides hoopis veresaunadega Butšas, Mariupolis ja mujal.

Globaalses konkurentsis vajab Hiina Venemaad olulise partnerina, püüdes nii tasakaalustada USA mõju. Teiselt poolt on USA juba ammu hakanud nägema põhilist strateegilist probleemi just Hiinas, mistõttu Venemaa tähtsust pisenes.

Suurel kaalukausil peavad USA ja ta liitlased Euroopas, Austraalias ning Aasias taipama, et miski ei aita meil oma väärtusi paremini kaitsta kui demokraatliku maailma täielik ja lõpuni minev võit autoritaarse agressori üle. See peab olema veenev ja ühemõtteline.

Tahaks loota, et Bideni lubadus Taiwanit kaitsta tuleneb just sellisest kaalutlusest, mitte pelgalt tõdemusest, et praegu ei kavatse Hiina nagunii Taiwanit rünnata.

LOE LK 8–9