JUHTKIRI ⟩ Okupatsioonirežiim vene koolides peab lõppema

Aastatetagune venekeelse kooli toetajate miiting Toompeal Stenbocki maja ees. Foto: Küllike Rooväli

• Eesti ühiskonda lõimumise võtmetegur on eesti keele oskus
• Vene kool ei saa olla nagu riik riigis
• Eestikeelsele haridusele üleminekuks kulub poolsada aastat!?

Eesti ühiskonda lõimumise võtmetegur on eesti keele oskus. Sellegipoolest kestab segregatsioon hariduses tänase päevani. Haridusminister ja keeleameti peadirektor on väljendanud eesti keele kesise oskuse üle vene õppekeelega koolides kahetsust.

Postimehe ajakirjanik, kes püüdis olukorda tundma õppida, sai kolmest koolist äraütleva vastuse. Koolid ei soovinud ajakirjandusega suhelda, et eesti keele kehvast tasemest ja õpetajate puudusest avatult rääkida.

Meil on alates eelmisest aastast tegevuskava, mille järgi tuleb eesti keelele koolihariduses täielikult üle minna 2035. aastaks. See on koguni 44 aastat pärast iseseisvuse taastamist. Seega kulub eesti keele positsiooni taastamiseks Nõukogude okupatsiooni järel sama palju aega, kui kaua see okupatsioon kestis. Sisuliselt on tegu okupatsiooni viimase jäänukiga.

Põhiseaduse preambuli järgi peame tagama eesti keele säilimise läbi aegade, aga hariduspoliitika on selle ülesande täitmisega jännis. Häbiväärselt.

Vene kooli küsimus on pärast Kremli agressiooni Ukrainas ning suure hulga sõjapõgenike saabumist veel aktuaalsem. See puudutab nii seda, milliseid hoiakuid kool õpilastes kujundab, kui ka seda, kas ukraina lapsed ikka saavad täisväärtusliku võimaluse Eestis sulanduda. Sõda peab meie üleminekut eestikeelsele õppele kiirendama.

Postimehe artikkel rõhutab, et vene laste keeleoskamatuse taga on õpetajate puudus. Kohati antakse ainetunde vigases eesti keeles. Samal ajal me ei tea, kui suur osa nõudest, et 60 protsenti gümnaasiumi õppekavast läbitakse eesti keeles, eksisteerib tegelikult vaid paberil.

Vene kooli küsimus on pärast Kremli agressiooni Ukrainas veel aktuaalsem. Sõda peab meie üleminekut eestikeelsele õppele kiirendama.

Loomulikult on õpetajate puudus probleem, kuid selle lahendamiseks vajalike motivatsioonipakettide käivitamiseks on aega olnud aastakümneid. Tuleb ka küsida, miks noored ja ärksad õpetajad vene koolides vastu ei pea. Sageli ei kohane nad kivistunult autoritaarse ringkaitsega, mida nende koolide juhtimises ikka veel kohtame.

Venekeelsed koolid on olnud venekeelsete munitsipaalpoliitikute mõju all ning direktorid on tihti ametisse saanud parteilise otsusega. Ajakirjanike tõrjumine peegeldab sellise ringkaitse mentaliteeti.

Nüüd ei tohi omavalitsused, erakonnad, riigikogu ja valitsus istuda käed rüpes. Kiiremas korras tuleb eestikeelsele õppele ülemineku tegevuskava sisustada selleks vajalike seadusemuudatuste ja vahe-eesmärkidega. Soovitatav on 2035. aasta tärmin tuua ettepoole.

Kui eesti keele õpetamine venekeelsetes koolides ja lasteaedades jätkub senisel moel ehk sisuliselt võõrkeelena, siis ei saavuta me heaks eestikeelseks gümnaasiumihariduseks vajalikku vundamenti. Vene kool Eestis vajab kiiret ja terviklikku reformi. Eestikeelne õpe peab alguse saama lasteaedades.

Segregatsiooni ja venekeelse hariduse jätkumine on olnud meeltmööda Keskerakonnale, kes näeb selles suure osa oma valijate soovi. Pärast koostööleppe tühistamist Vladimir Putini parteiga tuleb Jüri Ratasel ja Mihhail Kõlvartil astuda sisuline samm, et Eesti elulistele huvidele vastu tulla.