Kärt Hellerma ⟩ Kõik on muutunud

Kärt Hellerma Foto: Arvo Meeks/Valgamaalane

Kui Ukraina sõda oli juba kaks kuud kestnud, käisime vaatamas eakat sugulast, kes juba teist aastat elab ühes Kesk-Eesti hooldekodus. Läksime hooldekodusse kolmekesi, koos eaka naise tütrepoja ja tütrepoja teismelise tütrega. Naine oli eelmisel päeval saanud 95-aastaseks ja meil oli kaasas head-paremat, et teda sünnipäeval rõõmustada, kirjutab kirjanik Kärt Hellerma.

Või vähemasti olla natuke aega tema juures. Me ju teadsime, et asjalood tema mäluga polnud kiita, ega saanud kindlad olla, kas meil üldse õnnestub temaga kontakti saada, sest hooldekodusse oli ta sattunud üha süveneva dementsuse tõttu. Juba eelmisel aastal, kui teda sama seltskonnaga hooldekodus vaatamas käisime, ei suutnud ta muud kui meile naeratada ja öelda vaid mõne sõna. Aga siis ta polnud veel voodihaige, vaid liikus ringi ja istus koos meiega tükk aega hooldekodu vestibüülis.

Seekord oli teisiti. Võisime sugulast külastada tema toas, kus oli veel kaks naist, kellest üks lebas osavõtmatult voodis, aga teine liikus krapsakalt ringi ja küsis meie käest iga natukese aja tagant ühte ja sama küsimust. Sugulane oli voodis, tekk lõuani tõmmatud. Jah, ta siiski tõusis paar korda istukile, võttis mõne šokolaadikommi, jõi klaasist mahla, aga ei öelnud ühtki sõna, need olid tal kõik meelest läinud. Ta küll naeratas meile, sest naeratada ta veel mõistis, nii nagu ka meie kätt suruda, aga mitte rohkem.