JUHTKIRI ⟩ Kohalikul kaitsealal jääb maaomanik Jürka rolli

Kohaliku kaitseala rajamisel võib Jürka rolli sattuda maaomanik. Foto: Urmas Luik

• Kohalik looduskaitseala on väga hea viis olulise metsa hoidmiseks
• Maaomanikud peavad saama kaitsealuste maade eest õiglast tasu

Armastus metsa vastu on kujunenud oluliseks osaks meie rahvusidentiteedist. Metsas loodab eestlane leida hingerahu ja saada õndsaks, aga pahatihti viib see Jürka ja Kaval-Antsu laadi lepitamatute vastuoludeni.

Tragöödia tüüpilised osalised on looduskaitsja, maaomanik, kohalik omavalitsus, RMK ja keskkonnaministeerium, eri kombinatsioonides ja erinevates rollides. Tragöödia ise kordub aasta-aastalt variatsioonidega Eestimaa eri paigus.

Tänases lehes on ülevaade kahe uue kohaliku looduskaitseala rajamise käigust. Mõlemad on Tallinnas Haabersti linnaosas, üks Astangul, teine Kakumäel. Kohalik looduskaitseala on hea võimalus kogukonnale määratleda enda jaoks olulised metsaalad, mida soovitatakse metsamajandamise eest hoida.

Samas pakub kohaliku kaitseala loomine ka võimaluse kavalantsulikuks sahkerdamiseks ligimese kulul. Kohaliku looduskaitseala kehtestab kohalik omavalitsus ja selle võib plaanida nii riigi- kui ka eramaa peale.

Kui maa on kaitse all, siis teadagi on selle kasutamine piiratud ja sageli väga rangelt: tuleb loobuda kinnisvaraarendusest sellel alal, samuti metsamajandamise võimalusest. Kõige krooniks ei näe seadus kohaliku kaitseala puhul eraomanikule ette mingisugust kompensatsiooni.

See on hetkel muidugi üksnes sümboolne erinevus riiklikul kaitsealal asuvast maast – seal on küll kompensatsioon, kuid see on nii naeruväärne, et ei paku maaomanikule vähegi arvestatavat tulu võrreldes sama maa majandamisega, kui see poleks kaitse all.

Ja loomulikult langeb kaitse alla võetud ja ehitusõiguse võimaluseta jäänud kinnisvara hind samuti üksnes sümboolseks. See-eest säilib maaomanikul kohustus hoida oma kinnistu prügist puhas, mis linnalähedase metsatuka puhul võib lõpuks omaniku pankrottigi ajada.

Kohalik kaitseala on arvatavasti parim viis kogukonnale olulise metsaala säilitamiseks, kuid selle rajamisel tuleb tagada, et Jürka raske roll ei jääks maaomaniku kanda.

Kirsiks tordi peal on võimalus, et sellise Põrgupõhja kaitseala tekitab su maa peale rühm aktiivseid kaaskodanikke, kes võtavad vaevaks kirjutada KOVile piisavalt mõjuva põhjenduse, miks su maa tuleks kaitse alla võtta. Tänases leheloos on veel selline nüanss, et mõni Kaval-Ants kasutab looduskaitset ära isikliku kasu tarbeks: skeemitab enne KOVi käest krundi ja tee rajamise õiguse ning seejärel kehastub looduskaitsjaks, et oma krundi ümber edasine tegevus kaitseala kehtestamisega välistada.

Kuigi omavalitsuse esindajad on lubanud kuulata kõigi maaomanike vastuväiteid ja otsida kompromisse, võib arvata, milline on omaniku edulootus selles vaidluses, sest oma maaga ta minema kõndida ei saa, aga osta seda keegi ei soovi, kui, siis ehk KOV ise enda määratud hinnaga.

Siiski on kohalik kaitseala arvatavasti parim viis kogukonnale olulise metsaala säilitamiseks, kuid paraku on oht, et selle käigus jääb Jürka raske roll maaomaniku kanda. Nii kipub Põrgupõhja tragöödia korduma, kui ei leita viisi, kuidas lepitada looduskaitsjad, maaomanikud ja (oma)valitsus.

Lahenduseks on maaomanikele motiveerivad ja õiglased kompensatsioonid kaitsealuse maa eest. Loomulikult tulevad need lõppkokkuvõttes maksumaksja taskust, aga kui soovime, et meile olulised metsad säiliks, siis tuleb selleks valmis olla.