N, 8.12.2022

Iirimaa uuendab kaitsepoliitikat uues ebaturvalises Euroopas

Eoin Micheál McNamara
Iirimaa uuendab kaitsepoliitikat uues ebaturvalises Euroopas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Iiri armee sõdurid rahukaitsemissioonil Liibanonis 2013. aastal.
Iiri armee sõdurid rahukaitsemissioonil Liibanonis 2013. aastal. Foto: Iiri kaitsevägi/Wikipedia
  • Erinevalt Soomest ja Rootsist on NATOsse kuulumine Iirimaal endiselt poliitiliselt võimatu
  • Partnerlus võiks olla erapooletu Dublini jaoks nutikas võimalus oma julgeoleku tagamiseks
  • Värske aruanne kinnitas Iirimaa kaitsevõime nõrkust, millele eksperdid on tähelepanu juhtinud

Hiljutises Irish Timesi artiklis meenutas kaitseväe eruohvitser Dorcha Lee ehmatavalt ausat väidet, mida on omistatud T. K. Whitakerile – kõrgemale riigiametnikule, kes on tuntud oma panuse eest Iirimaa majandust uuendanud poliitikasse 1950ndatel. Lee järgi nimetas Whitaker Dublini otsust investeerida riigikaitsesse vähem võrreldes Lääne-Euroopa naabritega õnnemänguks rahuga. Muul juhul kaitsele kuluvat ressurssi investeeriti hoopis mujale, et hoogustada sotsiaalset ja majanduslikku moderniseerimist.

Teise maailmasõja ajal võimaldas erapooletus Iirimaal suuremat verevalamist vältida. Kui järgnesid külma sõja pinged USA ja Nõukogude Liidu vahel, võis «turvaliselt Suurbritannia taha ära peidetud» Iirimaa teha seda, mida liitumisteoreetikud nimetavad piletita sõitmiseks – kasutada ära Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) kuuluvate naaberriikide tekitatud kollektiivset julgeolekut.

Kindlasti ei saanud Iirimaa väljaspool NATOt arvestada artikkel 5 julgeolekugarantiiga, kuid NATO heidutuse tekitatud stabiilsus Lääne-Euroopas tõi Iirimaale märkimisväärset kasu, isegi kui Dublin ei andnud omalt poolt kuigi palju vastu.

Julgeolekuprobleemid pärast Vestfaali

See õnnemäng rahuga võis külma sõja lõpus ikka veel hea ideena tunduda: liberaalne demokraatia oli saanud üles kiirema hoo ning paljud endised sotsialistlikud riigid ühinesid 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses NATO ja Euroopa Liiduga.

Kodus pani 1998. aastal sõlmitud Belfasti leping aluse rahule Iirimaa saarel. Pärast 2008. aastat kannatas Iirimaa küll raske majanduskriisi all, kuid taastus lõpuks, tõestades, et ei ole enam majanduslikult vähetähtis lääne ääremaa, mis püsib eraldatult Suurbritannia varjus.

Iirimaa on üleilmsest vastastikusest ühenduvusest ammutanud palju majanduslikku heaolu ja saavutanud maailmas kõrge koha – ta on saar maailma keskmes, nagu ajakiri Time 2017. aastal kirjutas. «Maailmas on vähe ühiskondi, mis oleksid tänu globaliseerumisest tingitud majanduslikele võimalustele teinud läbi sama uhke muutumise kui Iirimaa,» kiitis David McWilliams. Kuigi mitmes mõttes ääretult kasulik, paneb see muutus siiski Iirimaa julgeoleku surve alla.

Mitu hiljutist valitsust on ilmutanud silmatorkavat tõrksust selle keerulise probleemiga tegelemisel. Probleem on palju põhjalikumat tähelepanu pälvinud alles seoses kaitsejõudude komisjoni (CoDF) aruande avaldamisega tänavu veebruaris ja Venemaa täiemahulise sõjalise kallaletungiga Ukrainale.

Aususe ja üksikasjalikkuse eest tunnustust pälvinud CoDFi aruanne tuvastas probleeme kaitsejõudude organisatsioonikultuuris, tööle värbamisel ja töökohtade säilitamisel ning haavatavust küber- ja õhuruumis ning merel. Aruanne kinnitas nõrkusi, millele mõned eksperdid olid viimastel aastatel tähelepanu juhtinud.

Sageli nimetatakse kasvavaid pingeid lääne ning Venemaa ja Hiina vahel uueks külmaks sõjaks, kuid analoogia on vigane. Erinevalt 20. sajandi külmast sõjast mängib praeguse üleilmse konflikti eskalatsioonis sageli olulist rolli territooriumiga mitteseotud hübriidne sekkumine, mis toob Iirimaa täbara julgeolekuolukorra veelgi ilmekamalt esile. Valitsuse tegematajätmised ja kaitsejõudude allakäik jätavad praegu mulje, et õnnemäng rahuga on läinud liiga kaugele.

Kui Whitaker selle idee külma sõja ajal 1970ndatel väidetavalt välja käis, pakkusid tollased Vestfaali territooriumi julgeolekutingimused Iirimaale palju rohkem kaitset. Venemaa sõda Ukrainas ja Hiina järjest sagenev Taiwani ähvardamine tuletavad meile meelde, et on riike, keda ähvardab endiselt territoriaalne agressioon selle kunagistelt valitsejatelt, kuid omavahelisele sõltuvusele üles ehitatud maailmas konkureerivad suurriigid üha enam üleilmset ühenduvust valitsedes ja katkestades. Selle ühenduvuse olulise väravana on Iirimaa ohtudele avatud ja uutest agressiooniviisidest märksa enam ohustatud, kuid Iirimaa julgeoleku- ja kaitsepoliitika ei suuda kaugeltki selle põhjaliku rahvusvahelise muutusega sammu pidada. Lääne-Euroopa rahu, millega Dublin on pikka aega õnnemängu mänginud, käib alla ja teiseneb mitmel rindel loidudeks hübriidkonfliktideks.

Venemaa on teinud sõjaga hirmutamisest tööriista, mida kasutada riikide peal, kes hakkavad vastu tema strateegilistele eesmärkidele. Veebruarisse planeeritud Moskva mereväeõppused Iirimaa majandusvööndis (EEZ) võisid olla trikk, millega juhtida tähelepanu kõrvale raketiristleja Marssal Ustinov ümberpaigutamiselt Põhja-Venemaalt Vahemerele, et valmistuda kallaletungiks Ukrainale Mustalt merelt.

Kohas, mille Venemaa merevägi õppuseks välja valis, lõikuvad Atlandi-alused telekommunikatsioonivõrgud ja elava liiklusega tsiviillennunduskoridorid.

Kui Dublin saatis Iirimaal asuvast Venemaa saatkonnast välja neli diplomaati, et mõista hukka Venemaa Ukrainas toime pandud julmused, selgus ühtlasi, et Moskva luurajad üritavad salaja elu sisse puhuda Põhja-Iirimaa dissidentlikele poolsõjaväelistele rühmitustele. Suurriikide suhete raamistikus on see kaval ja odav õõnestamine, mis on suunatud Ühendkuningriigi vastu, kuid ohustab samal ajal Iirimaa julgeolekut.

Sama loogika kehtib hiljuti Venemaa riigimeedias näidatud videosimulatsioonide kohta, mis kujutasid merealust tuumarünnakut Briti saarte hävitamiseks. Kuna Moskva ja Londoni vaen süveneb, on ähvardus suunatud peamiselt Ühendkuningriigile. Kuigi selline rünnak on ebatõenäoline, on kujutluspildi eesmärk toita ebakindlust, et õõnestada ja lahjendada Iirimaa, Ühendkuningriigi ja Euroopa Liidu reaktsiooni Venemaa agressioonile Ukraina vastu.

Rohkelt ettepanekuid

Kuna CoDFi aruanne avaldati koos Euroopa Liidu strateegilise kompassiga (märts 2022), on Iirimaa kaitsereformile suuna andmiseks võtta rohkelt värskeid soovitusi.

CoDF keskendub peamiselt iseseisvale kaitsevõimele ja sõnastab Iirimaale kolm ambitsiooni. Tase LOA1 tähendaks jätkamist 2015. aasta riigikaitse valge raamatu täpsustatud plaanidega. Tase LOA2 tähendab tulejõu ja väeüksuste kaitsevõime täiustamist, ühise küberkaitseväejuhatuse loomist ning sõjalise ja rannikuradari paigaldamist. Tase LOA3 on eelmise oluliselt ajakohasem variant, milles on lisaks 12 laevast koosneva «tasakaalustatud» laevastiku loomise kava, pealtkuulamisvõimelised lahingulennukid ja «küps» küberkaitse väejuhatus.

Euroopa Liidu strateegiline kompass pakub ühendusele raamalgatusi, mis võivad teenida ühtlasi Iirimaa julgeolekuhuve ja/või suurendada nende sõjalist tugevust. Liit kavandab 5000 sõjaväelasest koosnevat kiirreageerimisüksust, regulaarseid lahingulaskemoonaga maa- ja mereväeõppusi ning suurema rõhu asetamist sõjalisele mobiilsusele. Need strateegilise kompassi punktid tõenäoliselt arendavad Iiri kaitseväe võimet uute julgeolekuprobleemidega toimetulekuks, kui Iiri valitsus aktiivselt osaleb. Kui osaleb. Seni ei ole Iirimaa olnud kuigi innukas ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (CSDP) algatustest osa võtma, eelkõige puudutab see 2018. aastal loodud alalist ja struktureeritud koostööd (PESCO).

Hiljutises arvamusküsitluses oli kaks kolmandikku vastanud iirlastest selle poolt, et Iirimaa jääb erapooletuks, nii et Dublin hoidub ühinemast sõjaliste liitudega. Kuid taoiseach (peaminister – toim) Micheál Martin väidab, et erapooletus peab arenema, et olla tõhus ka halvenevas julgeolekuolukorras. Kuna Euroopa julgeolek muutub üha ebakindlamaks, ei saa selle arengu kavandamisel aega raisata.

Arusaama, et Iirimaa on Euroopa kaitsesüsteemi nõrk lüli, on Iiri enda meedias viimastel aastatel korduvalt jutuks võetud, kuid nüüd pälvivad vastuolud Iirimaa erapooletuse praeguses konfiguratsioonis palju laiemat rahvusvahelist tähelepanu. Iiri meedia on ilmutanud märkimisväärselt huvi Soome võimaliku NATOga liitumise vastu. Intervjuud Soome arvamusliidritega (suursaadik Iirimaal, endine peaminister, kaitseministeeriumi kantsler) sõjalisest mitteühinemisest toovad esile arvukad tõsised ebakõlad Iirimaa kaitsepoliitikas, millele välisvaatlejad on õigesti tähelepanu juhtinud.

Irish Timesi juhtkiri väitis hiljuti, et Iirimaa on Dublini pikaajalise tuumadesarmeerimise eesmärgi tõttu NATOga ühildamatu. See on vaieldav.

Näiteks on Põhjamaadel pikk tuumadesarmeerimise eest võitlemise ajalugu, kuid kolm neist on NATO asutajaliikmed (Taani, Island ja Norra), samas kui veel kaks (Soome ja Rootsi) on nüüd NATOga liitumas.

Ühildumatuse väide tundub veelgi kahtlasem, kui käsitleda NATOt lääne liberaalse demokraatia liiduna, mis koosneb riikidest, millega Iirimaa muudes poliitilistes ja majanduslikes institutsioonides vabalt ühildub.

Kuigi Soome ja Rootsi on otsustanud liituda NATOga, võib nende senine tee väljaspool allianssi pakkuda Iirimaale julgeoleku tagamisega edasi liikumiseks sobivat malli. Arvamusküsitluste järgi ei olnud Rootsis ja Soomes veel mõni kuu tagasi NATO liikmesuse pooldajad enamuses. Enne kannapööret kostis rahvalt ja poliitikutelt vähe vastuväiteid poliitikale, et kõigepealt tugevdame riigi iseseisvat kaitsevõimet ja seejärel tõhustame seda alliansivälise partnerlusega – kahepoolselt Helsingi ja Stockholmi vahel või Põhjamaade kaitsekoostöö (NORDEFCO) raames või koos Euroopa Liiduga või koostöös NATOga.

Rootsis nimetatakse seda kaitseminister Peter Hultqvisti järgi Hultqvisti doktriiniks. Soome rahvusvaheliste suhete instituudi teadur Matti Pesu aga väidab, et Soome analoog sellest tõstab kallaletungi lävendit ning loob eeldused poliitilise ja sõjalise abi pakkumiseks ja vastuvõtmiseks.

Soome ja Rootsi nägid Euroopa julgeolekuolukorra halvenemist ette palju varem kui Iirimaa, ja hoolimata mõnest poliitiliselt tundlikust sõjalise mitteühinemisega seotud küsimusest jõuti mõlemas riigis kokkuleppele seada riigi julgeolek esikohale, jättes samal ajal manööverdamisruumi tulevasteks liitumisvõimalusteks. Erinevalt Soomest ja Rootsist on NATOsse kuulumine Iirimaal endiselt poliitiliselt võimatu. Seega võiks partnerlus olla Dublini jaoks nutikas võimalus oma erapooletuse arendamiseks, et olla valmis julgeolekuolukorra halvenemiseks.

Artikkel on esmalt ilmunud Brexiti instituudi ajaveebis. Siin avaldatu peegeldab pigem autori ja mitte tingimata instituudi seisukohti.

Märksõnad
Tagasi üles