Iirimaa uuendab kaitsepoliitikat uues ebaturvalises Euroopas

Iiri armee sõdurid rahukaitsemissioonil Liibanonis 2013. aastal. Foto: Iiri kaitsevägi/Wikipedia

Hiljutises Irish Timesi artiklis meenutas kaitseväe eruohvitser Dorcha Lee ehmatavalt ausat väidet, mida on omistatud T. K. Whitakerile – kõrgemale riigiametnikule, kes on tuntud oma panuse eest Iirimaa majandust uuendanud poliitikasse 1950ndatel. Lee järgi nimetas Whitaker Dublini otsust investeerida riigikaitsesse vähem võrreldes Lääne-Euroopa naabritega õnnemänguks rahuga. Muul juhul kaitsele kuluvat ressurssi investeeriti hoopis mujale, et hoogustada sotsiaalset ja majanduslikku moderniseerimist.

Teise maailmasõja ajal võimaldas erapooletus Iirimaal suuremat verevalamist vältida. Kui järgnesid külma sõja pinged USA ja Nõukogude Liidu vahel, võis «turvaliselt Suurbritannia taha ära peidetud» Iirimaa teha seda, mida liitumisteoreetikud nimetavad piletita sõitmiseks – kasutada ära Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) kuuluvate naaberriikide tekitatud kollektiivset julgeolekut.

Kindlasti ei saanud Iirimaa väljaspool NATOt arvestada artikkel 5 julgeolekugarantiiga, kuid NATO heidutuse tekitatud stabiilsus Lääne-Euroopas tõi Iirimaale märkimisväärset kasu, isegi kui Dublin ei andnud omalt poolt kuigi palju vastu.