JUHTKIRI ⟩ Vajame selgemat tagasiastumise kultuuri

Poliitilisele hügieenile mõjuks hästi, kui avaliku ameti hoidjad ei pelgaks kahtluste korral vastutust võtta. Pildil valik Eesti tipppoliitikuid valitsuse vahetuse tseremoonial riigikogus 26.01.2021. Foto: Madis Veltman

• Viimasel ajal on poliitilise vastutuse võtmine muutunud ebamääraseks
• Tagasi astumine peaks olema loomulik samm kahtluste kerkimisel
• Vastutuse veeretamine mõjub halvasti poliitilisele kultuurile

Pool aastat pärast kahtlase hanke avalikuks tulekut ministeeriumis hakkasid riigikogulased lõpuks arutama ministri umbusaldamise küsimust. Kõlab nagu habemega anekdoot eestlase pikatoimelisusest. Paraku siiski näide meie poliitilisest hügieenist.

Tänases lehes on ülevaade aruteludest riigikogu kuluaarides, mille eesmärk on saada kokku hääled, et avaldada umbusaldust haridusminister Liina Kersnale eelmise aasta oktoobris koolide jaoks ostetud kiirtestide pärast. Probleemiks selle tehingu juures oli niihästi tavalisest kõrgem hind kui ka asjaolu, et tellimus esitati ühele konkreetsele ettevõttele ilma riigihanke ja reaalse pakkujate konkurentsita. Tehingu maksumus oli üle 5,1 miljoni euro.

Tähelepanuväärne selle juhtumi puhul on asjaolu, et minister tunnistas pärast juhtumi avalikuks tulekut eksimust ja oli valmis vastutust võtma, kui see peaks vajalik olema. Samasugune suhtumine iseloomustas ka terviseameti külmlao sulamise juhtumit, mille puhul oli ameti juht Üllar Lanno samuti valmis vajadusel vastutust võtma, kuid ei kiirustanud sellega. Vastutuse võtmise ooterežiimil on praegu ka Tallinna aselinnapea Andrei Novikov, kes oleks pidanud kontrollima Tallinna Linnatranspordi ASi juhatuse esimehe Deniss Boroditši koolituskulusid, aga ei teinud seda.

Ühest küljest võib ju sellisele aeglasele reageerimisele leida õigustuseks, et las põhjalikum uurimine selgitab välja juhtumi asjaolud ja võimaliku süülisuse ning sellest lähtudes võetakse poliitiline vastutus.

Ühiskonnale pole vaja vaidlusi, kas ja millal tuleks mingi kahtlase teo ilmsiks tuleku järel võtta poliitiline vastutus. Tagasi astumine peaks olema loomulik samm enne juhtumi sisulist uurimist.

Teisest küljest on sellise leplikkuse tagajärjeks see, et ka tõsiste eksimuste korral ei pruugi poliitiliste või avalike ametite juhid enam vajalikuks pidada vastutust võtta. Ja selle aja peale, kui asja arutatakse, võib vastutus hajuda ja süülisus nagu vesi hane seljast maha joosta. See muudab poliitilise kultuuri üldiselt küünilisemaks ja jultunumaks.

Vastutuse võtmisega venitamisel on veel üks halb tagajärg. See muudab poliitiku oma ametis teatud mõttes poliitiliste oponentide pantvangiks, kes võivad valida aja, mil nad teema teravaks ajavad ja umbusaldust korraldama hakkavad. See mall iseloomustab hästi praegust haridusministri juhtumit. Ka Lanno puhul ei pruukinud viivitusega tagasiastumine olla tingitud isiklikust moraalsest kirgastumisest, vaid mõnest varjatumast poliitilisest motiivist.

Arvestades vastutuse vältimise negatiivset mõju poliitilisele protsessile, tuleb tunnistada, et juhi kiire ja resoluutne tagasiastumine valdkonnas ilmnenud jamade peale ei ole lihtsalt veidi aegunud rüütellik komme, vaid osa poliitilise käitumise hügieenist.

Alati on võimalik leida põhjendusi vastutuse vältimisele ja nii mõnigi kord on need igati õigustatud, olgu siis vahejuhtumi ebaolulisus või isikliku vea puudumine. Kuid nii nagu me ei hakka enne sööma asumist lapse kombel vaidlema, kas käed on piisavalt mustad, et neid pesema peaks, nii ei ole ühiskonnale vaja ka vaidlusi, kas ja millal tuleks mingi kahtlase teo ilmsiks tuleku järel võtta poliitiline vastutus. Tuleks jõuda kultuurini, kus see on loomulik samm enne juhtumi sisulist uurimist.