Moesõna on huvitav termin. Miks on sel vahel kuidagi kahtlane varjund, kui inimene tahab ikka moodne olla?
EKI ühendsõnastikus on moesõnal kaks tähendust: 1) sõna, mis on moes ja mida seetõttu (liiga) palju kasutatakse; 2) muu asi, mis parasjagu on moes, millest palju räägitakse. Tekstinäidetes on moesõna tihti moe sünonüüm, nagu ka kõva sõna ega viimane sõna ei ole enam sõnad.
Ehtsast keelemoest võiks rääkida slängi ja argikeele puhul. Hea rohkete sünonüümide hulgas on omasõnu ja laene eri keeltest, ent täitsa ja priima ning änks ja cool esindavad eri põlvkondade moodi. Iina Aasamaa 1965. aasta legendaarse käitumisõpiku žargooninäide „Segens, krae, kuhu kursid?“ naerutas noori ja näis tundmatuseni vanamoodne juba kakskümmend aastat hiljem.
Eelmisse lausesse sai legendaarne. Kuulsust või tähtsust väljendavad sõnad kuluvad samuti, moodi tulevad uued: legendaarne ~ lege, kultuslik ~ kultus-, ikooniline, märgiline, eepiline jne. Tulevikus nõrgeneb ilmselt nendegi vägi.
Moesõnadeks võiks nimetada ajakirjanduse lemmikuid. Praegustes pealkirjades keegi ikka põrutab kuhugi (soojale maale), midagi (Eesti rekordi), millegagi (pesupildiga) või kuidagi (karmilt). Kirjad aina potsatavad tava- ja e-postkastidesse. Sotsiaalmeedias ei jäeta seda tähelepanuta.
Stiiliõpikute autori John Kirkmani väitel võivad moodi minna erialasõnad, mille teadmist soovitakse kõikjal näidata. Auditooriumis algse IT-termini functionality tähendust küsides on ta alati saanud kümmekond erisugust vastust.
Moesõnadeks ei nimetata harilikult päevakajaliste mõistete tõttu sagedasi sõnu, nagu lähikontaktne, kiirtest, kaudtuli või LNG. Moesõna tunnus näib olevat see, et kasutaja meelest on ta täpne ja kõlab hästi, aga kedagi teist ärritab, tundub tüütu ja ähmane. Kas parem nimetus oleks vahusõna?