Valdur Mikita ⟩ Kuidas mõelda oma ajalikust kehast? (1)

Valdur Mikita
, kirjanik ja semiootik
Copy
Kirjanik Valdur Mikita. 
Kirjanik Valdur Mikita. Foto: Andres Haabu

Inimestel on tekkinud soov sõlmida oma kehaga uus leping, kuid kultuur ei paku selleks kuigi palju võimalusi. Keha on vanem sõiduriist kui mõistus. Seepärast on ka tema saladused suuremad, kirjutab kirjanik Valdur Mikita. 

Ugrilane armastab kõike, mis on seotud liikumisega. Vaimuvägi on seotud kehataju muutustega, laiemalt – oskusega oma keha maailmaga tasakaalu viia. Lapsepõlves ja nooruses tunnetame maailma palju rohkem keha kaudu, side maailmaga kujuneb teistel alustel. Olen väga õnnelik, et ma ei käinud lasteaias, keegi ei sundinud mind paigal istuma, minu lapsepõlve ei kuulunud planeeritud tegevused. Laste paigale sundimine on mõnes mõttes kuritegu, nende olemus jääb kängu, midagi olulist jääb maailmast saamata. Imelik, kuidas seda lihtsat asja nii vähesed mõistavad.

Koolis ja tööl käia on mulle alati olnud kaunis vastumeelne just piinarikka ühe koha peal istumise tõttu. Keskkool ja ülikool on olnud kõige raskem aeg, tagantjärele mõeldes nähtavasti seepärast, et vahetu spontaansuse asemele tuli pingeline vaimne töö ülevalgustatud ruumides, mis aastaid mu närve kõrvetas. Taastuda aitasid pikad meditatiivsed suved maal, kus oli rohkelt füüsilist tegevust.

Essee on pärit Valdur Mikita varsti ilmuvast raamatust «Mõtterändur».

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles