Andres Herkel ⟩ Millised Vene filosoofid kannavad fašismisüüd?

Andres Herkel. Foto: Konstantin Sednev

Rahvusluse ja fašismi erinevus tuleb käesolevas sõjas eredalt esile. Venemaa ideoloogia, ühte rusikasse koondatud võimumehhanism ja ukrainluse eitamine vastavad fašismi kõige olulisematele tunnustele. Ukrainas seevastu toob vastupanu endaga kaasa rahvusliku eneseteadvuse puhangu. Ukrainlus kasvab sellepärast, et Kreml püüab seda hävitada, kirjutab arvamustoimetaja Andres Herkel. 

Mõistagi on maailmas pooltoone, nii pole ka alati selge, kus lõpeb edasiviiv rahvuslus ja algab fašism. Üks piir võib olla seotud demokraatia toimimisega. Kaasaegsed demokraatiad on eeskätt tekkinud ja arenenud rahvusriikides, sestap tuleb suhtuda väga kriitiliselt katsetesse rahvuste ajastu lõppenuks kuulutada.

Kuid mis saab, kui demokraatia käib alla, tekib võimu ringkaitse? Kui opositsiooni lämmatamiseks ja toetuse tagamiseks hakatakse otsima sise- ja välisvaenlasi? Siin on hall ala, kus fašism võib hästi idaneda. Algselt tähendab fašism tugeva võimurusika kõrval üksikisiku täielikku allutamist kollektiivile, millele lisandub valmidus kasutada drastilist vägivalda «teiste» suhtes.

Kõige selgem tunnetuslik piirjoon, mis aitab praegust Venemaad määratleda fašistliku režiimina, ongi reaalsed ja metoodilised sõjakuriteod, mida on toime pandud keskvõimu mahitusel ja ideoloogilistest kinnisideedest lähtudes. Butšas ja mujal ilmsiks tulnu uurimine jõuab paratamatult seosteni Kremli propagandistide ja ideoloogidega, sealhulgas president Vladimir Putini enda ajalookäsitlusega.

Niisiis, kõigepealt on fašistlik ideoloogia, mis õigustab ukrainluse hävitamist, ja siis järgnevad sellele reaalsed kuriteod. Ja veel varem on olnud elukauged, tihti ohutuks peetud filosoofid. Tegelikult pole nad süütud, sest nende järel tulid propagandistid-pistrikud ja siis tapjad-vägistajad.