Mart Kuldkepp ⟩ Soome ja Rootsi astuvad NATOsse reaalpoliitilistel põhjustel

NATOsse astumise puhul külastas Rootsi Soome president Sauli Niinistö. Vasakult Rootsi kuningas Karl XVI Gustaf, Niinistö ja tema naine Jenni Haukio ning Rootsi kuninganna Silvia. Foto: Christine Olsson/AFP/Scanpix

Ajaloolistest põhjustest, miks Soome ja Rootsi otsustasid NATOga ühineda, annab ülevaate kolumnist Londoni University College'i kaasprofessor Mart Kuldkepp.

Soome ja Rootsi, mis praegu suurte sammudega NATO liikmesuse poole liiguvad, on Šveitsi, Austria ja Iirimaa kõrval olnud pikka aega n-ö mitteühinenud (non-aligned) Euroopa riikide seas. Säärase olukorra tekkimise põhjuseid tuleb otsida ajaloost, selle muutumise põhjuseid tänapäevast. Kuid siiski oleks vale väita, et Soome ja Rootsi meelemuutuse taga on puhtalt reaktsioon Venemaa uuele sissetungile Ukrainasse. Pigem on sõda olnud asjaolu, mis mõned niigi vankuvad doominokivid lõpuks ümber lükkas.

Külma sõja ajal paiknesid Soome ja Rootsi läänemaailma põhjapoolse osa idapoolseima servana raudse eesriide piiril. Erinevalt Kesk-Euroopast, kus sedasama piiri valvas NATO militariseeritud Lääne-Saksamaa, valitses Läänemere ruumis julgeolekupoliitiline mitmekesisus, mis on tuntud Põhjamaise tasakaalu (Nordic Balance) nime all. Regionaalse julgearhitektuuri osadeks olid soometunud Soome, neutraalne Rootsi ja mitte just kõige pühendunumad NATO liikmesriigid Norra ja Taani. Peaülesanne oli kõigil asjaosalistel sama: kaitsta ennast NSVLi võimaliku agressiooni eest; kuid vahendid, mille abil eri riigid seda tulemust püüdsid saavutada, olid mõneti erinevad.