Lea Danilson-Järg ⟩ Uute ravimite kaevikusõjas on ohvriks patsient

Fookuse rahvastikupoliitika toimetaja Lea Danilson-Järg. Foto: Eero Vabamägi

Kui uute ravimite kättesaadavus on takistatud, siis kannatab ennekõike patsient, kelleks võib mingil ajahetkel osutuda ükskõik kes meist või meie lähedastest, kirjutab Fookuse rahvastikupoliitika toimetaja Lea Danilson-Järg.

Võib vaielda, kas elu läheb Eestis paremaks või halvemaks, aga üks on kindel – aina pikemaks läheb elu küll. Taasiseseisvusaja jooksul on oodatav eluiga Eestis kasvanud pea kümne aasta võrra. Kui 1990. aastal oli see naistel 75 ja meestel 65 eluaastat, siis 2020. aastal vastavalt 83 ja 74 eluaastat. Olgugi et koroona tegi mullu kahju, jätkub oodatava eluea pikenemine ilmselt ka tulevikus, sest isegi Jaapanis, mis on oma 85 eluaastaga niigi maailma absoluutses tipus, pikeneb oodatav eluiga endiselt.

Põhjuseid eluea kasvuks on mitmeid, kuid oluline roll on just meditsiini arengul. Eestiski on arstide käsutuses aina paremad võimalused, millega võib korda saata suisa imesid. Oluline roll on seejuures uutel ravimitel. Igal aastal tuleb turule kümneid innovaatilisi medikamente, kuid enne patsientideni jõudmist tahavad riigid veenduda, et need ravimid on sobivad ja ohutud, mistõttu tuleb läbida ka bürokraatiamasin. Värskest uuringust selgub, on Eestis see masin teiste riikidega võrreldes üsna aeglane.