Ivo Rull: mõistus ja tunded

Ivo Rull Foto: Egert Kamenik / Postimees

Inimese aju eripära pärsib tihtilugu ratsionaalset mõtlemist. Meie loogilise analüüsiga tegelev vasak ajupoolkera läheb piisavalt tugeva emotsionaalse impulsi mõjul parema ajupoolkera ehk tundekeskme kontrolli alla. Seega haaravad mõjus muusika, efektsed kaadrid, värvikad kujundid kõnes või kirjas enamikku meist hoopis tõhusamalt kui kiretud faktid.

Seda teades on usumehed, poliitikud ja kaupmehed juba sajandeid panustanud eeskätt müstilistele rituaalidele, haamerdavale propagandale ja irratsionaalsetele reklaamidele. Sest need töötavad kiiremini ja tõhusamalt kui asjalik argumenteerimine või visa veenmine.

Nõnda tekitaski peaministri hiljutine fooliumi- ja seemnejutt sedavõrd tugevat ja emotsionaalset ühiskondlikku resonantsi. Kuna Ansip ise pidas miskipärast vajalikuks oma sõnumi sisu varjutada ülimalt reljeefse väljendusviisiga. Irooniat külvad, solvumist lõikad!

Kuid ka väljaspool poliitikat on meil ratsionaalsed otsused põrkunud sageli emotsionaalse tundetulvaga. Viis aastat tagasi soovis mobiilioperaator EMT hakata arveldama minutipõhise sammuga. Väites, et enamik kõnesid nende võrgus ongi keskmiselt minutipikkused. Usun, suures plaanis võis EMT-l isegi õigus olla. Ent väga paljud nende kliendid olid harjunud igapäevaselt helistama stiilis «tšau, olen kohal,» ja tundsid end petetuna. EMT tühistas nende kriitikalaine all kiirelt oma otsuse.

Kaks aastat tagasi otsustas Rimi hakata kodumaise liha asemel turustama odavamat importliha. Tarbijad, kes eeldatavalt oleks pidanud hinnavõidu üle rõõmustama, vallandasid hoopis mastaapse boikotikampaania. Sest välismaise jaeketi otsus oli emotsionaalselt solvav nii kohalikele lihatarbijatele kui lihatootjatele.

Aastapäevad tagasi tuli ilmsiks, et meie suusakangelase  mõlemad dopinguproovid on maailma tipplaborite andmetel osutunud positiivseks. Mis aga ei takistanud enam kui 60 000 spordifännil liitumast Facebooki leheküljega «Usume Andrus Veerpalu».

Ja tänavu aasta alguses teatas Swedbank rahvale kaks uudist korraga. Esiteks, kulude kokkuhoiu eesmärgil peame sulgema sularahaautomaadid Virtsus ja veel kolmekümnes kohas. Ja teiseks, Swedbank teenis möödunud aastal Eestis 190 miljonit eurot kasumit. Mis küll toimus nende pressiteadete meisterdajate peas?!

Kõik näideteks toodud ratsionaalsed otsused võeti pärast avalikkuse pahameeletormi tagasi (ACTA lükati edasi), aga enne kahjustasid need asjaga seotud poliitikute, ettevõtete või kaubamärkide mainet. Ühelt poolt näitab see, et otsustajad ei suuda piisavalt prognoosida avalikkuse reaktsioone. Ja teisalt annab aimu, et paljud suhtekorraldajad ja kommunikatsioonijuhid pole end oma ülemuste silmis suutnud mõjusalt kehtestada.

Mis iganes valemeid kasutades meie otsustajad mingi karmi tõeni ka ei jõua, ei tohiks nad väljaütlemise eel unustada n-ö Mangi-Pauksoni fenomeni. Eestlased ei usu küll eriti jumalasse, ent ligi 80% meie inimesi usub mingisse kõrgemasse jõudu. Seda osa rahvast, kes jälgib pingsalt horoskoope, pole võimalik üksnes statistikaga veenda.

Nüüd on ka streigikomiteed ja miitingute korraldajad ära õppinud erakondade poolt ohtralt kasutatud lihtsakoelise, ent kujundliku retoorika. See on koomiline, aga ühiskonna arengu seisukohalt ka mõnevõrra ohtlik. Üks Murphy seadustest ütleb, et hea loosung suudab katkestada analüüsi viiekümneks aastaks. Tänavapoliitikast rohkem vajame ratsionaalset debatti, kus oleks nii IQd kui PRi. Et emotsioone kasutataks mõtete selgitamiseks, mitte aga nende varjutamiseks.