JUHTKIRI ⟩ Rohepööre saadab Vene energia prügikasti

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Energiasõltuvus Moskvast tähendab riski, et tarned katkevad
• Rohepööre tuli, et jääda ja pakkuda uusi alternatiive

Rohepööre on tulnud selleks, et jääda – selle oleme nüüd valusate õppetundidega Ukraina sõjast selgeks saanud, sest energiasõltumatus Venemaast peab olema meie tähtsaim ülesanne. Sel ülesandel on nii eetiline kui ka praktiline aspekt.

Tänane Postimees kirjutab Euroopa Komisjoni kavast muutuda täiesti sõltumatuks Venemaa fossiilkütustest aastaks 2030. On selge, et selle aastanumbriga on hilja peale jäädud, sest suure tõenäosusega on sõda Ukrainas selleks ajaks lõppenud ja kindlasti soovib nii mõnigi riik Venemaalt taas odavat energiat osta. Säärasele mõttelaadile peab otsustavalt vastu seisma.

Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Kadri Simson kirjeldab Postimehele Vene-vastaste sanktsioonide arengut. «Esimeses sanktsioonide paketis vähendasime energeetika tehnoloogiatarneid, viiendas otsustasime loobuda kivisöe impordist ja kui kuues vastu võetakse, saab löögi Vene naftaeksport nii toornafta kui rafineeritud toodete osas,» ütleb ta.

Ent oleme näinud, et kuuenda sanktsioonide paketi vastuvõtmine venib, sest Ungari pole nõus loobuma Vene naftast. Samuti loobub Euroopa Liit maagaasist alles 2027. aastal, mis tähendab, et maksed nii nafta kui ka gaasi eest toidavad jätkuvalt Vene sõjamasinat. See aga pole eetiliselt vastuvõetav ühendusele, mis on end positsioneerinud euroopalike väärtuste kandjana.

Praktilise poole pealt tähendab aga Vene energiast sõltumine seda, et Moskva võib mis tahes hetkel lõpetada energiatarned mingisse riiki ja hoida teda niiviisi oma lõa otsas. See pole sugugi teoreetiline võimalus, sest Moskva on korduvalt energiarelva kasutanud. Nii näiteks juhtus hiljuti Soomega, kuhu Venemaa ei tarninud enam elektrit. Või Poola ja Bulgaariaga, kuhu ei jõudnud Vene gaas. 

Praktilise poole pealt tähendab aga Vene energiast sõltumine seda, et Moskva võib mis tahes hetkel lõpetada energiatarned mingisse riiki ja hoida teda niiviisi oma lõa otsas.

Need asjaolud toovadki meid rohepöörde ja Euroopa Liidu ühtsema energeetikapoliitika juurde. Venemaa odav energia ja tuumahirm takistasid rohepööret ehk üleminekut alternatiivsetele energiaallikatele varem ellu viimast. Nüüd valikut enam pole ja elu on näidanud, et mida ühtsem on Euroopa Liidu energeetikapoliitika, kus pole kohta mingite liikmesriikide soleerimisel, seda lihtsam on meil kõigil.

Hea uudis on ka see, et Euroopa Komisjon on lihtsustanud rohepöördele üleminekut. Nii kavatseb komisjon lubada ehitada tuule- ja päikeseenergiaprojekte ilma keskkonnamõju hindamiseta. See tähendab mitmete administratiivsete barjääride kadumist ja niiviisi omakorda rohepöörde kiirendamist.

Muidugi on esialgu raske. Ka eile välja tulnud Euroopa Komisjoni kevadine majandusprognoos hoiatab majanduslanguse eest. Sest energiahinnad muudkui tõusevad. Võib ka eeldada, et kodanike rahulolematust üritavad ära kasutada mõned poliitilised jõud. Kindlasti näeb Venemaa meelsasti rahulolematuse kasvu Euroopa Liidus.

Sestap on selge, et järgmise kütteperioodi ajaks pole mõtet lõpetada seniseid energiatarbimise liike, sest hüpe tuleb tavainimestele liiga järsk. Seda nii Eesti põlevkivienergiat kui ka muid energiatootmise viise silmas pidades. Kuid me peame oskama mõelda nii lühi- kui ka pikaajaliselt. See ongi targa poliitika tunnus.