N, 8.12.2022

Teet Korsten ⟩ Eesti, Bandera ja III maailmasõda

Teet Korsten
, ajakirjanik
Eesti, Bandera ja III maailmasõda
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Tulevane Venemaa president ei pruugi olla Ukraina-sõbralikum, kui on seda praegune.
Tulevane Venemaa president ei pruugi olla Ukraina-sõbralikum, kui on seda praegune. Foto: Euractiv.com, Thenationaldesk.com
  • Venemaa hädade ja languse põhjuseks on imperalism
  • Navalnõi ei pruugi olla Ukraina-sõbralikum president
  • Vene rahval seisab ees pikk vaimne tervenemine

Eestisse on Putini režiimi eest pakku tulnud väga erinevate maailmavaadetega inimesi. Kõige suuremate kääridega lõigates võiks öelda, et on kaks äärmust ja kõik ülejäänud mahuvad ruumis nende kahe vahele.

Üks äärmus on see, mida sobiks sümboolselt hästi esindama Ljubov Sobol. Tema järgi on enamik venelasi – parafraseerides meie Sõpruse Puiesteed – ilusad ja head. Putin ja tema lähikond on pahad ning paha on «sulide ja varaste partei Ühtne Venemaa». Sobol jagab lähima kaasvõitlejana Aleksei Navalnõi vaateid ja usku. Navalnõi pöördus enne vangistamist Venemaale, kus teda alles hiljuti oli mürgitada tahetud.

Ilmselt usuvad nii Navalnõi kui Sobol, et Venemaal on tulevikku – nende samade inimestega, kes seal praegu elavad. Ühtlasi ei usu Sobol ühegi Venemaa avalikku arvamust uuriva asutuse tulemusi, mille kõigi järgi tohutu hulk venemaalaseid toetab praegust Venemaa Ukraina-vastast sõda. (Ilmselt tegu ongi paljuski usu küsimusega, sest praegustes tingimustes on ju raske ette kujutada, kuidas seda arvamust mõõta.)

Huvitav on YouTube kanalil regulaarselt saateid tegeva Soboli 13. aprilli intervjuu Ukraina presidendi nõuniku Oleksi Arestovitšiga (vaata alates 15:48).

Saatejuht ärritub seal nähtavalt, kui saatekülaline räägib, et Navalnõi poleks ilmselt Ukraina-sõbralikum Venemaa president, kui on praegune. Aristovitš põhjendab oma seisukohta ajaloolise paratamatusega, et Venemaa president juhindudes n-ö oma maa psühholoogiast ja geopoliitilistest huvidest, oleks ikkagi Ukraina-vaenulik. Arestovitš meenutas saates ka väidetavalt Navalnõile kuuluvat fraasi, et «Krimm pole võileib, mida saaks tagastada». Ja saatejuht seadis selle fraasi tõesuse või vähemalt täpsuse kahtluse alla.

Teine äärmus on samuti Eestisse jõudnud Arkadi Babtšenko. Mees on oma väljaütlemistega väljavihastanud paljusid n-ö ontlikke venelasi. Näiteks kui 25. detsembril 2016 kukkus Musta merre Vene kaitsejõudude lennuk, kus oli lisaks sõjaväelastele pardal Aleksandrovi-nimeline sõjaväemuusika ansambel, ütles Babtšenko ausalt, et ta ei leina, sest tegu oli osaga Vene propagandast – seega võib öelda, et hävis Venemaa kõige ohtlikum relv. N-ö viisakad inimesed nutsid, et hukkusid muusikud, aga ei küsitud, mida on sel orkestril parajasti asja Süüriasse.

Kirjanik ja ajakirjanik Arkadi Babtšenko.
Kirjanik ja ajakirjanik Arkadi Babtšenko. Foto: Eero Vabamägi

Navalnistide kohta leiab Babtšenko, et neil pole eriti hea kontakt reaalsusega. Ja rääkides teemal, kas venemaalsed üldse tahavad praegust režiimi kukutada, tsiteerib Babtšenko hoopis Banderat – just järgneva teksti viimast lõiku.

Lugeja otsustada on, kelle pilk Venemaale on realistlikum. Soovitaks järgnevas tekstis asendada sõna «bolševism» sõnaga «putinism».

«See kõik olnuks võimatu, kui läänemaailmas poleks omaks võetud ja levitatud illusiooni, et vene rahvas ja bolševistlik imperialism on kaks eraldiseisvat asja; et vene rahvas pole selle kandja, vaid pelgalt selle ohver; et võitlusesse bolševismi vastu võib kaasata osa vene rahvast – ja suure osa isegi liitlasena. See eksiarvamus levib läänes ka venelaste kaudu, vene emigrantide teadliku poliitilise tööna, ja veelgi enam kõige läänepoolsemate rahvaste mõjuvõimsate ringkondade kaudu, kes tahtejõuetu pealiskaudsusega või väiklastel taktikalistel eesmärkidel oma riikide avalikku arvamust ja poliitikat sellises vales suunas on juhtinud.

Samuti on ekslik ja tagajärgede poolest katastroofiline kontseptsioon Ameerika ja Inglismaa poliitikas panustada vahet tegemisele vene rahva imperialistlike suundumuste ja bolševismi vahel. Läänes antakse endale aru, et imperialistlikud püüdlused, mis on vene rahvale omased, elavad muutumatult edasi ja töötavad kõigi sisemiste fragmenteerumiste kiuste. Suhtuda vene imperialismi ühemõtteliselt vaenulikult – tähendab evida enda vastasleeris kogu vene rahvast. Ja ehkki lääne rahvad aduvad, et ükskõik milline Venemaa imperialism – olgu see valge või punane – püüdleb üha suuremate alade vallutamise poole ja seisab nende huvide ning julgeoleku vastu, domineerib nende poliitikas soov vabaneda eelkõige bolševismist kui vene imperialismi kõige hullemast vormist.

Hirm õiendada arveid kogu Venemaaga sunnib neid nõustuma pealesunnitud kontseptsiooniga võitlusest üksnes bolševismiga sellisel kujul, et mitte mobiliseerida kogu vene rahvast ja kui võimalik, siis meelitada suurt osa neist enda poolele või vähemalt kustutada nende sõjalist lõõma. Selleks tahavad nad mitte riivata vene rahva imperialistlikke püüdlusi, vaid – vastupidi – esitada veenvaid tõendeid, et nad sellega ei tegele, et nad tõlgendavad seda kui vene rahva enda puutumatut üritust ning soovivad vaid tema bolševismist vabastamist ja demokraatliku korra kehtestamist.

Stepan Bandera
Stepan Bandera Foto: Wikipedia.org

Meie võitluse ja kogu iseseisva poliitika korraldus peab üheaegselt evima väga täpset ja toonitatud teravust ükskõik mis kujul või mis tahes maski all esineva vene imperialismi ja kommunismi vastu. Et lääneriigid näeksid selgelt, et mingid kompromissid ei tule kõne allagi ning neil on valida, kas liituda Ukraina ja teiste meie rinde rahvaste vabadusvõitlusega või panustada oma sõjas Venemaaga enesepettuslikult vene rahvale.

On olemas vaid üks Venemaa – imperialistlik – ja nõnda jääb seniks, kuni vene imperialism pole tühistatud, purustatud ning vene rahvas pole sellest tervenenud teadmise läbi, et tema imperialism toob talle endale enim kahju: ohvreid, kannatusi ja langust. Selleni on veel pikk tee; praegu on vene rahvas lõõmavast imperialismist läbi imbunud rohkem kui kunagi varem,» kirjutas Ukraina vabadusvõitleja Stepan Bandera 1950. aastal Saksamaal ilmunud ajakirja Сурма augusti-oktoobri numbris pealkirja all «Kolmas maailmasõda ja vabadusvõitlus».

Märksõnad
Tagasi üles