Martin Mölder ⟩ Reformierakond on võitja, kuid ilma trumpideta

Politoloog Martin Mölder. Foto: Erik Prozes

Venemaa-Ukraina sõja eelõhtul oli Reformierakond madalseisus. Raskused riigisiseste kriisidega hakkama saamisel kahandasid nende toetuse erakordselt väikseks. Kõige suurema ja tugevama erakonna positsioonilt, kes oli enesele üllatuseks pärast valimisi peaministrikohast ilma jäänud, oli järsku jõutud olukorda, kus valitsust juhtides pidi samal ajal Keskerakonnaga kohati teise ja kolmanda koha pärast konkureerima. Aasta enne järgmisi valimisi ei olnud see kindlasti mugav olukord, kirjutab politoloog Martin Mölder.

Venemaa kallaletung Ukrainale muutis kõike. Olukorras, kus valitsuses olev välisminister oli silmapaistvalt pildilt kadunud, võttis peaminister Kaja Kallas kogu välispoliitilise suhtluse üle ning sai sellega suurepäraselt hakkama. Talle avanesid võimalused viia ennast ja oma seisukohti maailma ajakirjanduses tippväljaannete lehekülgedele. Ükski teine võimalik peaminister poleks seda ilmselt suutnud. Välispoliitika sobis talle hästi, globaalne poliitiline eliit, jättes kõige suuremad riigid kõrvale, oli see maastik, kus ta tundis ennast kõige paremini. Palju kindlamalt kui sisepoliitilisi probleeme lahendades. Sisepoliitika läks meelest.

See aitas väga kiiresti taastada ka erakonna üldise toetuse. Mõne nädalaga võideti juurde kümme protsendipunkti. Alguses oli suur osa sellest kindlasti valijaskonna automaatne reaktsioon kriisiolukorras – siis ikka kogunetakse valitsusjuhi selja taha, kelle ülesanne on muu hulgas pakkuda turvatunnet ja kindlust. Pärast esmase hirmu möödumist peegeldas see toetuse tõus aga päris kindlasti ka valijaskonna heakskiitu Kaja Kallase rahvusvahelisele tegevusele. Eestil oli peaminister, kes kõnetas maailma üldsust.