JUHTKIRI ⟩ Eesti peab põgenikega aktiivsemalt tegelema

Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Ukraina põgenike osas tuleb leida tasakaal
• Ukraina sõja saatus mõjutab ka põgenike hulka Eestis
• Põgenikud on inimesed nagu meie

Ukraina põgenike lisandudes peab Eesti riik üha enam mõtlema põgenikepoliitika väljatöötamisele ja selle elluviimisele, et põgenike ja riigi suhetesse parandamatuid mõrasid ei tekiks.

Eelmise nädala seisuga oli alates 27. veebruarist Ukrainast Eestisse saabunud üle 37 000 põgeniku. On selge, et säärase inimhulga tulekuks polnud keegi õieti valmis ja paljusid probleeme aitas ilmselt lahendada eestlaste lahkus põgenike vastuvõtmisel.

Küsimus on, kas nii saab lõputult jätkata. Tänane Postimees kirjutab sellest, kuidas põgenikud on Eestis jaotunud, tuues välja, et ukrainlased eelistavad elada linnades. Väga ei soovi ukrainlased minna saartele, sest peavad seda n-ö meretaguseks asjaks.

Laias laastus seisab Eesti sama probleemi ees, millega on aastaid maadelnud riigid, kes on olnud avatud massiimmigratsioonile. Ehk küsimus on tasakaalu leidmises. Kui anda järele põgenikele ja lasta neil linnadesse koonduda, on oht, et tekivad getod, kus hakkavad kehtima migrantide oma seadused. Praegu see oht veel reaalne ei ole, sest enamik ukrainlasi soovib minna tööle ja olla igati Eesti ühiskonnaga lõimunud. Linnad pakuvad mõistagi ka paremaid töövõimalusi.

Maal võib aga juhtuda nii, et põgenike hulga äkiline suurenemine kuskil kohalikus omavalitsuses või külakeses võib paisata sealse elu täiesti uppi. Tänanegi Postimees toob näite 15 põgenikku majutanud Leisu külast Hiiumaal, selline fakt paistab saarel silma. Kokku on Hiiumaale tulnud umbes 70 ja Saaremaale umbes 500 Ukraina sõjapõgenikku ning kohalike võimude kinnitusel saadakse nendega hakkama, ehkki majutuskohtade leidmisega võib tulla raskusi. Saartel elamisele võib tekitada lisaprobleeme kallinenud praamipilet, mis piirab ukrainlaste võimalusi Eestis ringi liikuda.

Ei tohi unustada, et põgenikud on inimesed nagu meie kõik, mitte ainult arv, mis tasapisi kasvab. Ukraina põgenikud tahaksid loomulikult valida, kus elada, kuid praegu tuleb leida kompromiss riigi ja põgenike vahel. Kõik ei saa sinna, kuhu soovivad, ja riik ei saa täiesti otsustada põgenike eest. Paljud põgenikud on üle elanud ka sõjatrauma ja seetõttu tuleb nii mõnessegi neist suhtuda taktitundega. Robustsed võtted teeksid asja ainult hullemaks.

Ei tohi unustada, et põgenikud on inimesed nagu meie kõik, mitte ainult arv, mis tasapisi kasvab.

Mõistagi on põgenikekriisis palju sellist, mida Eesti otseselt mõjutada ei saa. Selleks on peaaegu kolm kuud väldanud Ukraina vastupanu Vene agressioonile. Kuid jätkuv sõjategevus tekitab juurde põgenikke. Kui aga mõelda pikemale perspektiivile, on vaid Ukraina täielik võit see, mis peatab põgeniketulva. Sestap ei tasu võtta tõsiselt mõne lääne liidri väidetavat pakkumist Ukrainale, et too loovutaks Venemaale vaherahu nimel territooriume. Esiteks teame me kõik, mis juhtub inimestega, kes elavad nendel territooriumidel; teiseks lükkaks see määramatusse tulevikku põgenike naasmise ja Ukraina ülesehitamise.

Lõppude lõpuks tuleb meenutada ka meie varasemaid juhtkirju – ehk tõdemust, et majandusliku kitsikuse suurenedes Eestis võib väheneda ka eestlaste soov ukrainlasi vastu võtta. Sestap tulekski mõelda varasemast rohkem läbimõeldud põgenikepoliitika peale. Alustama peab kohe.