Juhtkiri: väike samm koristajale, suur samm inimkonnale

Koraani põletamise tõttu vihaseks saanud afgaanid põletavad USA lippu Jalalabadis. Foto: SCANPIX

Me ei tea veel, kas koraani põletamine Bagrami õhuväebaasis Afganistanis on udusulg, mis murrab kaameli selgroo. Ka meil Eestis pole vähimatki põhjust rõõmustada, kui rahvusvahelised julgeolekujõud (ISAF) ei saa pärast kümmet aastat Afganistanist lahkuda püstipäi ning lahkumisele jääb külge äraajamise ja kaotuse märk.

Konkreetsetest koraani köidetest Bagramis sai alguse hävitav tulekahju, mille süütas piltlikult öeldes koristaja. Ka Eesti sõdurite tööd ja vere hinda on alandatud. NATO mainekaotus pole kaugeltki tühine asi, kui peame kandma selle taastamise kulusid või kannatama tagajärgi.

Milline barbaarsus, ütleme lääne inimestena raamatute põletamisest kuuldes, ja astume oma eluga edasi. Küllap meenub ka asendamatute kultuuriväärtuste hävitamine Talibani võimu ajal. Kogemata (?) ühe maailma enim levinud raamatu eksemplaride hävitamine tundub meile tühine võrreldes Bamiani buda kujude õhkimisega, millega sai hakkama Taliban 2001. aastal. Vaatame asju justkui kollektsionääri pilguga – hoida tuleb haruldusi, erinevused on põnevad.

Hoopis teised kaalukausid on aga afgaanidel, kelle jaoks koraan on nende identiteedi keskne osa. Suur jagu hingepõhjani solvunud afgaanidest ei oska ise lugeda, aga koraan on nende jaoks ikkagi side taevase ja maise korraga, ka maagiline ese.

Meie oleme lugenud oma eelkäijatest, kes käisid küll pühapäeviti kirikus, aga näiteks esimesse ilmasõtta sattudes kasutasid priilt jagatud piiblite imeõhukest paberit pläru keeramiseks. Äärmuslik härdus ja pühadus seoses mingite laialt levinud esemetega tundub meile lihtsalt veider. Meil ei ole oma kultuuri kogemusest võtta selgelt analoogilist hardusseost ning seepärast on meil ka praegusel juhul raske afgaane ja teisi moslemeid mõista. Võib-olla küündib selleni lipu põletamine? Võib-olla tuleb otsida mõnd abstraktsemat identiteedi osa?

Bagrami õhuväebaasi juhtumi valguses võiks mõelda ka mõnele eestimaisele asjale. Meil on kombeks halvustada humanitaarharidust – kas või käibefraasina inseneriõppe tähtsuse rõhutamise juurde. Ometi näeme olukordi, kus inseneride tehtud pommist ja lennukist ei piisa, vaid tarvis on (süva)teadmisi kultuuride kohta (näiteks teoloogiaalaseid uuringuid ja õpetust jne). Ja viimaks pole ka teadmistest kasu, kui neid ei osata juhtimises piisava järjekindlusega kasutada.

Üksuse ülemal võivad olla käsutada suurepärased tõlgid, aga siis tuleb koristaja ja pistab tehtud tööle tule otsa. Kui näiliselt väikesest argisest veast saab alguse suur tulekahju, on viga kahtlemata juhtimise kvaliteedis – kapten vastutab, kui kõik kannatavad.