Presidendi kõne vabariigi aastapäeval oli lennartmerilikult karm, üksikute helgemate nootidega. Vastupidiselt alguses lubatule kuulsime manitsusi, mis olid kindlasti õiged, kuid seadsid suurendusklaasi alla asju, millega me Eestis rahul pole. Ja neid asju on, sest käes on kõige tavalisem argipäev.
Me tõuseme esmaspäeva hommikul, et jälle tööle minna. Paljud pole oma igapäevases töös varemgi näinud erilist sära, kuid kuskil kõrgemal lehvis lootus, et kogu aeg läheb paremaks. Mäletate, oli aeg, kus reklaamides näidatud luksuslik elu pensionärina tundus usutav?
Kriisiaastad tõid tagasilöögi, mis oli järsk. Taastumine on enamasti aeglane, liiga aeglane ja ebakindel. Isegi kui numbrid kuskil aruandes või statistikas näitavad paranemist, siis oleme umbusklikud, pelgame neid näitajaid ajutisteks või küsime rahulolematult – näiteks keskmise palga tõusu uudist lugedes –, miks see meid ei puuduta?
Kõike seda arvestades tundub, et vast tagasivalitud president vastas aastapäevakõnega üsna täpselt rahva ootustele. Loetelu edulugudest, mis Eestis sugugi harukordsed pole, oleks nimetatud ülbeks või võõrandunuks. Edust räägitakse täna vaikse häälega ja eeldades, et ka vestluskaaslasel läheb pigem hästi. Ja mälestus Lennart Merist kui ideaalsest presidendist muutub iga aastaga järjest mustvalgemaks.
Peaministri kõne oli presidendi omast isiklikum, kuid selgema poliitilise sõnumiga. Samas rääkis tema veel otsesemalt väsimusest ja kannatamatusest, mis meid painab.
Ühest vastust küsimusele, kuhu täpselt pilk kinnitada, et oleks jõudu läbi rutiinse argipäeva edasi minna, president ja peaminister ei andnud. President rõhutas kõne optimistlikus lõpuosas, et ainult meie ise saame elu Eestis paremaks teha, aga jättis õnneks ütlemata, et see on lõputu töö.
Laenasin selle kommentaari pealkirja mehelt, kes hetkel kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel teostab üht kõige suurejoonelisemat igapäevareaalsusest põgenemise katset. Postimehe nädalalõpulisa Arter veergudel ilmuvatest reisikirjadest saame aeg-ajalt teada, kuidas elu argipäevata paralleel-Eestis välja näeb. Valdavalt on see ilus, aga maakera on teatavasti ümmargune ning ka Jaan Tätte jõuab ühel hetkel kodumaale tagasi.
Vaevalt et ta seda kahetseb. Needsamad hetked, mis kokku 24-tunnise ööpäeva moodustavad ning korduma kipuvad, on kaugelt vaadates ihaldusväärsed. Nendest koosneb meie ainulaadne ja kordumatu elu. Küll ta paremaks läheb, sest elame vabas Eestis koos suurepäraste kaasmaalastega.