/nginx/o/2022/05/12/14547003t1h5cef.jpg)
Praegust valitsuskriisi on meile vaja sama palju kui sea selga sadulat. Ukraina sõda ei ole veel kaugeltki lõppenud. Sellisel ajal pill lõhki puhuda oleks vastutustundetu.
Valitsuskriisi varjatud ajendiks tundub olevat puhas kadedus Kaja Kallase ja Reformierakonna suurepärase töö vastu rahvusvahelisel areenil Ukrainale toetuse mobiliseerimisel. Head tööd kinnitab ka erakonna suur toetus rahva hulgas.
Kuid vaevalt et Eestil oleks valitsuse vahetumise järel võimalik säilitada välis- ja julgeolekupoliitilisel areenil senist mõjukust. Seetõttu oleks valitsuse lagunemine praegu, mil Ukraina vajab lõpliku võidu saavutamiseks tugevat rahvusvahelist toetust, kahjulik niihästi Ukrainale, Eestile kui ka rahvusvahelisele koalitsioonile.
Samas on hästi teada ka, miks langes Reformierakonna toetus enne praegust julgeolekukriisi nii madalale: põhjuseks üleolev kasinuspoliitika, mis on neid iseloomustanud läbi aastakümnete. Uue Eesti aristokraatidena pole nad kunagi hiilanud empaatiaga lihtsama rahva suhtes.
On ilmne, et kiirenev hinnatõus hakkab üha enam mõjutama väiksema sissetulekuga inimeste toimetulekut. Eriti satuvad löögi alla lastega pered, üksikud pensionärid ja ääremaade elanikud. Arvestades Ida-Virumaa sotsiaal-majanduslikku nõrkust, võib see tekitada ka etnilisi pingeid, mis on praeguses kontekstis selge julgeolekuoht.
Lastetoetustele katte leidmine pole kerge, kuid riigikogu konsensus tähendaks, et keegi ei saaks otsust hiljem kritiseerida ja valimisvõitluses ette hakata heitma.
Seetõttu pole imestada, et riigikogus on värskele peretoetuse suurendamise eelnõule väga laiapõhjaline toetus – kõik erakonnad peale Reformierakonna on selle poolt. Ja ka Reformierakond möönab, et inimeste toimetulek on halvenenud ja tuleks lahendusi otsida. Kuid nad on õigusega solvunud, et Keskerakond esitas eelnõu nendega läbi rääkimata.
Arvestades Keskerakonna varasemaid katseid valitsust kõigutada, ei ole kahtlust, et ka praeguse eelnõu esitamise üks, kui mitte peamine eesmärk on soov valitsuspartnerid välja vihastada. Isegi kui lastetoetuste suurendamine on igati õigustatud, on selline politikaanlus läbinisti taunitav. Samuti vajaks eelnõuga võetav 300 miljoni eurone iga-aastane lisakulu kindlasti sügavamat analüüsi, mida seni ei paista kuskilt.
Paraku on nii, et riigikogu enamus on peretoetuste suurendamise seaduseelnõu poolt ja see on reaalsus, millega tuleb arvestada. Seetõttu on Reformierakonnal praegu kaks võimalust: lõhkuda valitsus või asuda eelnõu toetama. Kujunenud majandusolukorda arvestades oleks viimane õige samm.
Oma toetusega võtaks Reformierakond kavaldavalt partnerilt relvad ja võidaks ilmselt ka laiema toetuse valijaskonnas. Kindlasti ei ole eelnõuga võetavate kohustuste katte leidmine kerge, kuid konsensuslik toetus riigikogus tähendab, et keegi ei saa vastu võetud otsust hiljem kritiseerida ega valimisvõitluses ette heitma hakata.
Praeguses kriitilises olukorras on valitsusele oluline niihästi rahvusvaheline mõjukus kui ka ühiskondliku sidususe ja ühtsuse hoidmine. Nii võib praegust ultimaatumit Reformierakonnale vaadata kui märguannet mitte sattuda peapööritusse saavutatud edust ühel rindel. Kui valitsuspartei seda mõistab, võib ta kriisist võitjana välja tulla.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)