/nginx/o/2021/08/27/14023499t1h3990.jpg)
/nginx/o/2022/05/12/14546713t1h90ba.jpg)
- Inimkonna arengulugu on üha keerustuvama koostöö lugu
- Kas lastetus põhjustab jõukust või jõukus lastetust?
- Tuleviku nimel tuleb teadlikult vastuvoolu ujuda
Ükski haridusreform ei saa lõpuni kompenseerida iibelangust ning sellest tulenevat tööjõupuudust ja muid sotsiaalseid probleeme. Kui laste saamine ja ühiskonna kestlikkus on turutõrked, siis tulebki need kinni maksta, leiab toimetaja Mihkel Kunnus.
Kibelus kirjutada iibeteemadel põlvkondlikust perspektiivist tekkis mul juba eelmisel suvel, aga väikeste laste kõrvalt jääb mis tahes lisategevusteks väga harva aega, saati tunde järjest. See ongi oluline osa teemast.
Mure iibe pärast on Eestis (ja kaugeltki mitte ainult Eestis) korraga vana ja põhjendatud. Kindel on ainult see, et iibelangust pole meie maal keegi kavandanud, teisisõnu: see on muude protsesside kõrvalnähe. Probleemi juured on nii sügaval, et neid mööda maasse kaevudes jõuab välja lausa liigitekkeni.
Üldine arenguloogika
Inimest eristab tema lähisugulastest erakordne koostöövõime. Näiteks väikese inimgrupi sotsiaalne dünaamika on väga sarnane šimpansite omaga. Hüppeline erinevus tuleb siis, kui grupp paisub väga suureks. Inimese eriline kommunikatsiooniviis – kõne – ja sellele meeletu võimenduse andnud kognitiivne tehnoloogia (kirjaoskus) on andnud eeldused erakordseks koostöövõimeks. Raha leiutamine võimendas seda veelgi ning pärast Teist maailmasõda muutus koostöö globaalseks, ei spetsialiseerunud ainult indiviidid, vaid ka riigid ja majanduspiirkonnad.
Kiri lahutas kommunikatsiooni subjektid vajadusest olla aegruumiliselt lähestikku, raha tegi sama kauplemisega ning transporditehnoloogia võimaldas tööjaotusel geograafiliselt laiali valguda.
Eelöeldu on muidugi seda, mida see on – lihtsustus lõigupikkuseks visandiks, aga ometi vajalik sissejuhatus teravamalt mõistmaks, kui jonnakas pudelikael on paljunemisprotsess üldises progressivoos. Ja samas nii võtmeline. Demograafia on üha rohkemate – veel hiljuti või ikka veel – vägevamate riikide saatus.
Inimesed pole suutnud seda, mida on suutnud sipelgad, mesilased, termiidid – arendada välja superema, paljunemisspetsialist, kes võtab töölisklassilt paljunemisikke.
Indiviidi seisukohalt väljendub see üldine protsess selles, et üha rohkem eluvajaduste rahuldamist on rahaliselt vahendatud. See on muutunud nii valdavaks ja iseenesestmõistetavaks, et päevapoliitilisse sõnapruuki on ilmunud mõisted, mis veel põlvkond või paar tagasi oleks täiesti arusaamatud – näiteks «tasustamata majapidamistöö». See juba eeldab, et tasustatus ehk rahaline vahendatus on normaalne ning rahaline vahendamatus on mingi hälve, viga, mis tuleks parandada.
«Töökire-retoorika tagajärgede all kannatavad kõige enam hooldustöö tegijad ning inimesed, kes ei saa kõrgepalgalistel töökohtadel kogu oma eraelu saavutusvajaduse nimel ohverdada (mõlemad reeglina naised ja vähemused). Pidagem meeles, et neid töid polegi pikka aega päris tööks peetud: vanasti polnud koristajale, põetajale ja lapsehoidjale maksta vaja, sest kõike seda tegi pereema. Kõrgepalgaliste meeste töökirge on toetanud jälle eeldus, et nad saavadki olla keskööni tööl, sest laste ja muude igapäevamuredega tegeleb … keegi teine,» kirjutab progressiivne ajaloolane Aro Velmet viimases Sirbis (6.05.2022), küllap vist aimamata, et nõuab sellega kapitalismi ja turuloogika imbumist veelgi sügavamatesse elusoppidesse.
/nginx/o/2022/05/12/14546715t1hb408.jpg)
Jah, päris töö on nüüdseks midagi sellist, mille eest saab raha. Palgatööst on saanud norm, see pole enam mingi linlik veidrus. Linnastumine on kasvava tööjaotuse, üha diferentseeruvama funktsioonijaotuse suhtepaarik, nagu ka iibelangus ja haridustee pikenemine.
Isegi küünelakkimise ja sokipesemise, rääkimata talverehvide vahetamisest või pesumasina remondist, saab delegeerida spetsialistile, üha suurema osa ka lastekasvatusest, aga vaat paljunemine ise on nagu põhjasavisse taotud vai kesk progressikärestikku – seda ei saa spetsialistile delegeerida ja seda ei osata ka tehnoloogiliselt efektiivistada. Rasedus kestab ikka üheksa kuud ja lapsukese hooldamine iseseisvaks on lausa pikenenud, mitte lühenenud, sest keerustuv kultuur kasvatab ka pädevusnõudeid.
Inimesed pole suutnud seda, mida on suutnud sipelgad, mesilased, termiidid – arendada välja superema, paljunemisspetsialist, kes võtab töölistelt paljunemisikke. Mingil määral on uute inimeste loomine ühiskonniti siiski delegeeritav. Seda nimetatakse immigratsiooniks. Näiteks Põhja-Ameerika elujõudu toetab see märkimisväärselt. Aga see eeldab sealselt ühiskonnalt suurt kultuurilist tugevust.
Väike vahepõige tänapäeva
«Värske OSKA uuringu kohaselt on Eestis aastaks 2027 vaja enam kui 18 000 uut IKT-töötajat, nende seas 12 000 tarkvaraarendajat, analüütikut ja testijat.» No tore! Mitu protsenti populatsioonist on nende vajaduste järgi koolitatav? Kui suur peaks olema selleks populatsiooni kogujuurdekasv? Ah?
«Kas prognoos on 100-protsendiliselt korrektne või mitte, selle üle võib kindlasti pikalt vaielda, aga selge on see, et töökäte vajadus IT-valdkonnas on kasvav ning praegune haridussüsteem suudab selleks ajaks neist välja koolitada parimal juhul alla poole.» (PM, 13.01.2022)
Maakoolide kadumine on korraga rahvastikulanguse tagajärg ja võimendaja, pisike fragmendike suurest tendentsist. Ometi ei saa ükski haridusreform lõpuni kompenseerida iibelangust ja sellest tulenevat tööjõupuudust.
«Vajadus sotsiaalteenuste järele kasvab, aga tööjõupuudus on juba kohal» ning nõuded töötajale on samuti kasvanud, saime hiljuti lugeda järjekordsest OSKA raportist («Sotsiaaltööks on vaja aina kopsakamat teadmiste ja oskuste pagasit», PM, 31.03.2022).
Ükski haridusreform ei saa lõpuni kompenseerida iibelangust ja sellest tulenevat tööjõupuudust.
Tööjõu- ja oskuste prognoosisüsteemi OSKA uuringute järeldused on õiged, tuleviku töötaja – IKTst sotsiaaltööni – peab omama üha mitmekesisemaid pädevusi ja olema valmis mitmeteks karjääripööreteks elu jooksul. Kui palju leidub aga neid, kellel jääb sellise elumahvi kõrvalt piisavalt jõudude ülejääki pere loomiseks?
Meenub A. H. Tammsaare omaaegne järeldus: «Kes tahab sigivust, peab võitlusesse astuma tänapäeva eluoluga, s.t. tehnikaga, tsivilisatsiooniga, mis kisub inimese ikka enam ja enam mingisse rähklemise ja tõttamise keerdvoolu, kus pole aega, võimalust ega tahetki sigida. Maailmas on veel ainult töö ja tööst puhkamiseks lõbutsemine, aga lapsed pole tänapäeval puhkuseks. Ei aita mingi mentaliteet sigimiseks kui kogu eluolu töötab selle vastu. Õigem – ei saagi olla mentaliteeti, mis käiks eluolule risti vastu. Ja kui ometi süüdi peaks olema mentaliteet, siis ehk see, mis ajas meid iseseisvust nõudma ja selle tõttu oma arenemist siduma Lääne-Euroopaga, mis haaras meid oma kapitali ja tehnika keerdu.»
Kogu eluolu töötab sigimise vastu
/nginx/o/2022/05/12/14546714t1h66b4.jpg)
«Me unustame ühe pisiasja: ükski masin ega tehnika pole seni suutnud sigimisprotsessi kiirendada. Naised on endiselt üheksa kuud rasedad ja lapsi peab ikka veel paarkümmend aastat kasvatama, enne kui neist õieti asja saab, nagu poleks aurujõudu, elektrit, mootorit, raadiot ega telegraafi olemaski. /.../ Järeldus: kes tahab sigivust, peab võitlusesse astuma tänapäeva eluoluga, s.t. tehnikaga, tsivilisatsiooniga, mis kisub inimese ikka enam ja enam mingisse rähklemise ja tõttamise keerdvoolu, kus pole aega, võimalust ega tahetki sigida. Maailmas on veel ainult töö ja tööst puhkamiseks lõbutsemine, aga lapsed pole tänapäeval puhkuseks. Ei aita mingi mentaliteet sigimiseks kui kogu eluolu töötab selle vastu. Õigem – ei saagi olla mentaliteeti, mis käiks eluolule risti vastu. Ja kui ometi süüdi peaks olema mentaliteet, siis ehk see, mis ajas meid iseseisvust nõudma ja selle tõttu oma arenemist siduma Lääne-Euroopaga, mis haaras meid oma kapitali ja tehnika keerdu.»
A. H. Tammsaare, «Lapsed ja mentaliteet», 1936
Kui inimesed saaksid lapsi puhtalt individuaalmajanduslikust kasuarvestusest, siis peaks meie ühiskond praeguseks olema enam-vähem täiesti viljatu. Kõikvõimalikke «rahatarkuse» ja rikkaks saamise õpikuid leidub seinast seina, soovitusi on kainetest investeerimisvõtetest maagiliste kristallideni, aga midagi nii laussõgedat pole ma veel kohanud, mis soovitaks majandusliku seisu parandamiseks lapsi saada. Selles mõttes käib arvutus ikka teistpidi ja nn arenenud ühiskonnas, kuhu kuulub ka Eesti, on lähteülesandeks küsimus, mitut last ma endale lubada saan (arvestades kinnisvarahindadega, laenumaksmisvõimekusega jne), ning on lausa museoloogiliselt liigutav kohata vahel seisukohti, mis räägivad lastest kui rikkusest või pensionisambast.
«Sündimust mõjutavate tegurite uuringutest on teada, et majanduslik heaolu enamasti suurendab ja selle vähenemine kahandab lapsesaamiskavatsusi ning kõige suuremas vaesusriskis elavad just ühe vanemaga ja lasterikkad pered,» kirjutavad Eesti Lasterikaste Perede Liidu president Aage Õunap ja juhatuse liige Katrin Kiisk artiklis, mis on igati adekvaatne momentülesvõte ühiskonnas – et mitte öelda suureliselt tsivilisatsioonis – toimuvast (PM, 4.05.2022).
Siit võiks loogiliselt – ja ainult loogiliselt – järeldada, et mida jõukam ühiskond, seda kõrgem on seal sündimuskordaja. Tegelikult on lood teadagi pigem vastupidi. Vaeste maade elanikel on palju lapsi ja jõukad ühiskonnad on järelkasvunappusega suures hädas. Põhjuse ja tagajärje suhe võib eri ajavahemikes olla vastupidine ning samuti sõltuda sellest, kas pilk heidetakse indiviidi või ühiskonna positsioonist.
Jõukuse ja lastetuse seos
Kas lastetus põhjustab jõukust või jõukus lastetust? Oleneb sellest, kas räägime indiviidist või ühiskonnast ning millises ajavahemikus. Näiteks ühiskonna kui terviku jõukus on paljuski seda moodustavate indiviidide jõukuse-tootlikkuse summa. Nii saavad silmapaistva jõukuskiirenduse teha ühiskonnad, milles on palju indiviide, kes on lastetud või väheste lastega ning kes suunavad oma energia karjäärile ja sissetuleku suurendamisele (ning on seega ka tõhusamad maksumaksjad). Lisaks on riigil samal ajal väiksemad kulud haridusele, lastetoetustele jms.
On lausa museoloogiliselt liigutav kohata vahel seisukohti, mis räägivad lastest kui rikkusest või pensionisambast.
Hiina on eriti reljeefne näide, sest seal suruti sündimuskordaja vägisi alla (riiklikult jõustatud ühe lapse poliitika aastatel 1980–2015). Nii tekkis suur põlvkond, kellel polnudki suurt midagi teha kui tööd rügada ning suurendada enda ja riigi jõukust.
Hiinast ei saa 21. sajandi suurvõimu. See uskumus on seniste trendide pinnapealse ekstrapoleerimise tulemus. Hiina võttis demograafiliselt kiirlaenu ning see põhutuli on juba kustumas (keda huvitavad üksikasjad ja teised tähtsad tegurid, sellel soovitan tutvuda Peter Zeihani analüüsidega).
/nginx/o/2022/05/12/14546716t1h0eaf.jpg)
Õhtumaad, kuhu kuuluvad ka Hiina tsivilisatsioonikaaslased Kaug-Idast (nt Jaapan ja Lõuna-Korea) ning ka pisike neoliberaalne Eesti, tegid sedasama, aga mahedamal moel. Kordan, see pole olnud kellegi kavatsus, vaid paljude muude tegevuste ja protsesside kõrvalnähe. Demograafiline siire juhtub, mitte pole kavandatud.
Viivitus on elu
Kirjalike allikate põhjal võib kinnitada, et mitu kollektiivpaanikat ja -amneesiat tagasi oli väga terav poleemika pensionireformi ümber. Kas lasta teine sammas vabaks jne, mäletate? Ma ise ei vaevunud sel teemal kaasa mõtlema, sest minu jaoks (sündinud 1982) tundus küsimus taanduvat sellele, kas tahan kohvi ilma kooreta või ilma piimata. Pikemaajalised majanduslikud, demograafilised, ökoloogilised prognoosid (millele on äkitsi lisandunud geopoliitiline) ei jätnud just liialt ruumi unistusele, et pensionisüsteem veel aastakümneid sel moel edasi kestab.
Mida siis teha? Kui paljunemine ei tasu vabal turul ära, tuleb luua elu hoidvaid turutõrkeid, sest jõukaid inimesi, kes saavad endale lubada suurt perekonda, pole demograafilise kriisi leevendamiseks piisavalt. Eriti Eesti suure ja inflatsiooni tõttu võimenduva varandusliku kihistumise juures.
Ehk tasuks luua kunstlikult mehhanisme, mis käsitleks ka laste saamist ja kasvatamist tööna, mille eest makstakse (meestearst Margus Punab pakkus aasta eest välja mõned insenerlikud mõtted (PM, 15.06.2021)? Siis suudab ehk vanemlus vaba turu ja tööjõu vaba liikumise tingimustes olla konkurentsivõimeline töökoht. Aimutu iseorganiseerumine on justkui öelnud nii demograafilisest kui ka ökoloogilisest perspektiivist vaadatuna, et saame lubada endale neljarajalisi maanteid, kõvasti betooni ja ilgepiraka raudtee, aga tulevikku mitte. Hariduskulude «optimeerimine», olgu alg- või kõrghariduses, on demograafiline kiirlaen.
Tõestisündinud allegooria
/nginx/o/2022/05/12/14546719t1ha0f5.jpg)
See juhtus 2021. aasta suvel. Kärutasin oma kahte põnni Tartus mööda Rüütli tänavat ja järsku keeras sinna suur tuletõrjeauto, töötavate vilkuritega, aga sireenita. See peatus ja maha kargas kolm noort tursket meest ning üks küsis valjuhäälselt, et kus põleb. Tema juurde astus nääpsuke tudengineiu, küllap väljakutse tegija, ja osutas ühele prügikastile, kust pingsama vaatlemise järel võis tõesti näha tõusmas õrna suitsuvinet. Tuletõrjuja niristas paakautost veidi vett ämbrisse ja kallas prügikasti.
Tulekahju sai likvideeritud. Mehed kobisid tagasi autosse ja auto lahkus väärika aeglusega. Kujundlikkust lisas sündmusele seegi, et paakautol jäi kraan veidi nirisema. Kogu stseen tundus nagu kunstiline kokkuvõte õhtumaade hädadest.
Kust sai see «tulekahju» alguse? Eks muretult heidetud suitsukonist, individuaalse käitumisvabaduse väikesest hoolimatusest ja sellele omasest sotsiaalsest lühinägelikkusest. Möödakäija reaktsioon oli samuti, ütleme, tsivilisatsiooniliselt korrektne: ta pöördus vastava institutsiooni poole, mitte ei hakanud mingit isetegevust korraldama. Kuigi viimane oleks olnud mitmeid suurusjärke väiksema ressursikuluga. Küsida suvalisest pubist klaas vett ja kallata see prügikasti oleks olnud isetegevus. Seevastu riik reageeris käepärase vahendiga, kümnetonnise tuletõrjeauto ja ekipaažiga.
««Pärvärs ylikultuuri» iiveldama ajav raiskamine,» võtsin nähtu mõttes kokku. Ja siis nägin kõrvalt ennast. Noor tugev mees, kellele riik on kinni maksnud 22 aastat haridust (pluss hea mitu koolitust), kärutab iga päev tundide kaupa lapsi, tähendab, on hõivatud tegevusega, milleks ei lähe vaja sõna otseses mõttes üldse haridust ning milleks piisaks täiesti minimaalsest füüsilisest vormist. Teisisõnu, ma sobisin sellesse kunstilisse stseeni igati orgaaniliselt – «Pärvärs ylikultuuri» iiveldama ajav raiskamine.
«Kooli lõpetamine on üksnes lävepakk elukestvasse õppesse,» kirjutab OSKA uuringujuht Urve Mets tänases lehes, «elukestva õppe tähtsus suureneb: karjääri jooksul tuleb pidevalt ennast täiendada ja vajaduse korral ka ümber õppida.»
Haridusele kulub üha suurem osa inimese elukaarest, nii algusotsast kui ka hiljem jupiti lisades. Inimene muutub hariduslikult üha kontsentreeritumaks ja seega on tema «kasutamine» puhtbioloogiliseks paljunemisfunktsiooniks haridusinvesteeringu mõttes täielik raiskamine. Laste kasvatamine, eriti hästi ja hoolivalt kasvatamine on tohutult ajanõudlik.
Mihkel Kunnus