/nginx/o/2021/08/27/14023499t1h3990.jpg)
/nginx/o/2022/05/12/14546639t1ha020.jpg)
- Globaalne ülerahvastatus mehhanismilt triviaalne, aga tõsiduselt eksistentsiaalne probleem
- Ülerahvastatuse ühe tähtsa vastumeetmena nähakse inimeste haridustaseme tõstmist
- Meie haridustase on juba nii nõudlik, et laste saamisele ei jää paljudel töö kõrvalt aega
Lõhe inimese kultuuriliste ja bioloogiliste vajaduste vahel on kärisenud nii laiaks, et see ohustab ühiskonna kestlikkust, kirjutab toimetaja Mihkel Kunnus.
Kahe nädala tagune Fookus oli täiskasvanuharidusest, üha rohkem propageeritava elukestva õppe orgaanilisest osast. «Ära õpi vanaduseni, vaid õpi surmani» oli andragoog Kristi Mets-Alunurme ülevaateloo pealkiri.
Kui seda üleskutset indiviidilt populatsioonile mugandada, oleks üks võimalik tulemus halvaendeline moto: «Ära õpi vanaduseni, vaid õpi välja surnuks». Rohkem lahti seletatult kõlaks see umbes nõnda: diferentseeri ühiskonna töö- ja funktsioonijaotust sedavõrd, et selleks vaja minev haridusnõue paisub niivõrd ajakulukaks, et iive langeb alla taastootmistaseme ja ühiskond hääbub.
Globaalsel skaalal on ülerahvastatus mehhanismilt triviaalne, aga tõsiduselt eksistentsiaalne probleem.
Korraga ökoloogiliselt ja globaalselt mõtlevad inimesed on ikka vaadanud ärevusega seda hokikepikujulist kõverat, mis näitab inimeste arvukust planeedil Maa. Globaalsel skaalal on ülerahvastatus mehhanismilt triviaalne, aga tõsiduselt eksistentsiaalne probleem, selles pole kahtlustki. Triviaalseks on kulunud ka see, et parima meetmena liigse sündimuse vastu nähakse haridust. Jah, andmed kinnitavad: ühiskonna haridustaseme tõus korreleerub selgelt sündimuse vähenemisega. See pole muidugi mingi ainupõhjus, oh ei, aga üks väga hea mõjur kindlasti.
Milline oleks maksimaalne haridustase? No midagi sellist, mida me praegu üritame – elukestev õpe. Pole raske märgata paisuvat lõhet bioloogiliste ja kultuuriliste nõudmiste vahel. Meie ühiskond on muutunud väga kiirelt nii kompleksseks ja keerukaks, et kultuurilises mõttes enam-vähem pädevaks saab inimene kolmekümnendate alguses, üha tugevam on nõue, et esmane (!) haridustee kestaks vähemalt kolmanda elukümnendi keskele.
/nginx/o/2022/05/12/14546638t1h7d26.jpg)
Siis on vaja natuke rahalist rasva koguda, paariline leida, mõelda kinnisvarale – see kõik võtab aega! – ja siis on inimene kultuuriliselt küps lapsi saama. Bioloogiliselt on parim aeg – eriti naistel –, ütleme eufemistlikult: üksjagu varem. «Kakskümmend kaks, viimane taks!», mäletate veel seda arhailisena kõlavat kõnekäändu? Muutused on olnud tõesti kiired, eriti Eestis, kus on hüppega moodsale maailmale järele karatud. 1991. aastal oli Eesti ema keskmine vanus esimese lapse sünnil 22,6 aastat ja teise lapse sünnil 25,3 aastat. 2020. aastal olid need näitajad vastavalt 28,2 aastat ja 30,8 aastat. «Alates 35 eluaastast olete riskirase oma vanuse tõttu,» teatab günekoloog konsultatsioonil.
Pealegi – «On ju kooli lõpetamine üksnes lävepakk elukestvasse õppesse,» kirjutab OSKA uuringujuht Urve Mets tänases Fookuses, «elukestva õppe tähtsus suureneb: karjääri jooksul tuleb pidevalt ennast täiendada ja vajaduse korral ka ümber õppida.»
Harime end rahvana surnuks, e-vaimult aina suuremaks ja kehalt aina väiksemaks.
Haridusele kulub üha suurem osa inimese elukaarest, nii algusotsast kui ka hiljem jupiti lisades. Inimene muutub hariduslikult üha kontsentreeritumaks ja seega on tema «kasutamine» puhtbioloogiliseks ja haridusvajaduseta paljunemisfunktsiooniks haridusinvesteeringute raiskamine. Lapsed võtavad ju palju aega. Ja kui ei võta, siis milleks nad inimesele üldse. Rääkimata vanemahooleta kasvanud laste traagikast.
Läbi madala lahutusvõimega kaamera vaadates võib niisiis öelda küll, et harime end rahvana surnuks, e-vaimult aina suuremaks ja kehalt aina väiksemaks.
Iive on haridusküsimus par excellence, sest peamiselt haritakse ikka (veel) lapsi. Jääb lapsi vähemaks, siis on loomulik, et ka (maa)koole jääb vähemaks. «Koolivõrgu optimeerimine» on reaktsioon iibelangusele, aga osalt ka selle põhjustaja.
Õpetajaskonna väheneminegi pole probleem iseeneses, vaid selle tempo peab laste vähenemisega korrelatsioonis olema. Pole lapsi, pole midagi. Lehm lõpnu, haina otsan.