JUHTKIRI ⟩ Eesti pole Vene naftasadama tagahoov

Päeva karikatuur 12.05.2022 Foto: Urmas Nemvalts

• Endine keskkonnaminister Marko Pomerants esindab Vene firmade huvisid
• Eesti ei tohi kaasa aidata Vene naftakaubandusele ja peab hoolima oma loodusest
• Võib-olla on aeg rahvuslikeks sanktsioonideks Vene firmadele lobi tegemise eest

Kemplus ankrualade ja naftatankerite punkerdamise ümber Eesti vetes näitab selgelt, et vaatamata kõigile juttudele Vene naftaekspordi peatamisest käib see täie hooga edasi.

Vähe sellest, Eesti territoriaalvett ja ankrualasid on sisuliselt võetud Vene naftaäri tagahoovina, kus saab keskkonnaohtlikku kaupa ühelt laevalt teisele ümber pumbata ning laevad Primorski ja Ust-Luga (Luuga-Jõesuu) sadamatesse sissesõidul ootele jätta.

Vene naftalaevadele paremate tingimuste saavutamiseks on aga Gazpromiga seotud ettevõtete lobistina tööle rakendatud Eesti endine keskkonnaminister Marko Pomerants firmast Powerhouse.

Olukorras, kus kogu vaba maailm peab end mobiliseerima Vene naftamüügi täielikule pidurdamisele, on endiste ministritega komplekteeritud suhtekorraldusfirma tegevus täiesti vastuvõetamatu.

«Ettevõtted, kes saavad Eestis tegutseda, peaksid saama osa mereriigi võimalustest,» ütles Pomerants eneseõigustuseks. Siinkohal tuleb meenutada, et nood mereriigi võimalused avastas Postimees mullu talvel, avaldades siis loo ulatuslikust naftasaaduste ümberpumpamisest Eesti rannikuvetes, Pakri saarte varjus.

Selgus, et Eesti keskkonnaministeeriumi määruse järgi on selline tegevus suurele keskkonnariskile vaatamata täiesti lubatav ning erinevalt Soomest lasi Eesti sel väga vabalt toimuda ega küsinud isegi tasu. Tekkinud skandaali järel ulatuslik ohtlike kütuste laevalt laevale ümberlaadimine lõppes.

Eesti ei tohi mingil moel kaasa aidata Vene naftakaubandusele ega pakkuda seda soodustavaid tingimusi oma vetes.

Jäi aga laevade kütusega varustamine ehk punkerdamine kuuel ankrualal. Kummalisel kombel on seal laevadel kitsaks läinud iseäranis nüüd, kui õhus on küsimus Vene naftaekspordi keelamisest ja paljud muud sanktsioonid on agressorile juba kehtestatud.

Üsna segadust tekitav on probleemi juures valitsusesisene lõhestatus, kus keskkonnaministeerium tahab kogu endale kuuluva vastutuse üle anda majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile.

Vaidluse üksikasju kordamata tuleb valitsusele meelde tuletada, et meil saab siin olla vaid kaks väga selget seisukohta. Esiteks, Eesti ei tohi mingil moel kaasa aidata Vene naftakaubandusele ega pakkuda seda soodustavaid tingimusi oma vetes. Ja teiseks, Eesti keskkond peab olema hoitud, mis tähendab, et me ei tohi muutuda Vene naftasadamate tugipunktiks.

Seega peab valitsus punkerdamisvõimalusi piirama, sellega kaasnevad teavituskohustused ja muud tingimused karmimaks muutma ja otsima kõiki legaalseid võimalusi, kuidas Vene naftaäril tiibu kärpida.

Lääne ühtsus on veel hapram kui sanktsioonide alla jäänud Vene majandus, kirjutas eile Postimehe arvamusküljel kirjanik Viktor Jerofejev.

Meie hääl Euroopa Liidus peab olema kindel, et vastustada riike, kes pidurdavad Vene gaasist ja naftast loobumist ega taha keelustada Euroopa tankeritel Vene nafta vedamist.

Vahepeal tuleb aga peeglisse vaadata ja mõelda, kas poleks aeg välja käia rahvuslikud sanktsioonid Vene firmadele lobi tegemise eest. Poliitika ja suhtekorralduse «schröderiseerumine» ei ole vastuvõetav.