Ene-Margit Tiit ⟩ Saksa ja Vene okupatsioonid röövisid Eestilt viiendiku rahvast

Reaalkooli foto, millel on sulatud kokku hetk märtsipommitamist ja tänapäevast, annab vaatajale aimu sõjakoleduste tagajärgedest. Foto: Sander Ilvest

Tartu ülikooli matemaatika emeriitprofessor ja statistik Ene-Margit Tiit kirjutab sõjaaja rahvastikustatistikast, Eesti inimkaotustest Saksa ja Vene okupatsioonide ajal ning Teise maailmasõja mõjust Eesti rahvastikule.

Sõjad on alati seotud inimkaotustega. Lisaks otseselt sõjategevuses kaotatud inimeludele on sageli veelgi suuremaid kaotusi põhjustanud sõja kaudsed mõjud, tavapäraselt nälg ja haigused, aga ka terror, genotsiid ja ränne. Sõjaga seotud inimkaotuste hindamine on samas keeruline, sest sõja ajal katkeb tavapärane statistika kogumine. Andmeid kogutakse tagantjärele ja püütakse neid mitmeti täpsustada. Kõigest hoolimata jäävad sõdade ajal rahvastikustatistika aegridadesse lüngad ja nii on see olnud ka Eesti puhul.

Eesti elanike arvu statistikas on üheksa aasta pikkune periood (1941–1949), mille kohta statistikaamet ei ole rahvaarvu avaldanud. Selle aja jooksul vähenes rahvaarv 99 000 inimese võrra. Esmapilgul võib tunduda lohutavana, et võrreldes Eesti Vabariigi viimase loendusega 1934. aastal, oli esimese nõukogude rahvaloenduse ajaks 1959. aastal rahvaarv ligemale 67 000 inimese võrra suurenenud, kuid tuleks vaadata ka, millised olid rahvastikuprotsessid nende muutuste taga.

Kuigi usaldusväärsete andmete puudumise tõttu pole aastateks 1941—1949 rahvaarvu arvutatud, ei maksa siiski arvata, et sel ajal Eestis üldse mingeid andmeid ei kogutud ja statistikat ei tehtud. Sündide ja (tsiviil)surmade, seega ka loomuliku iibe arvestus toimus praktiliselt pidevalt läbi kõigi sõja- ja okupatsioonide aastate. Lisaks toimus 1. detsembril 1941 Eestis rahvaloendus (üldregistreerimine), mille käigus selgus, et Eestis elas 1 017 475 inimest (faktiline ehk kohalolev rahvastik), kusjuures Saksa sõjaväelasi ja saksa tsiviilametnikke ei olnud rahvastiku hulka arvestatud.