Kui meie lapselapsed kunagi küsivad, mida mõtlesime 24. veebruaril 2022, siis on vastused ilmselt paljuski sarnased. See oli meie oma riigi sünnipäev, aga samas hetk, kus hindasime ümber selle, mida oma riigis omame. Hetkega sai meile palju selgemaks, kui habras on elu meie ümber. Läheb juba kolmas kuu, kui elame ka kodus olles hoopis uues reaalsuses.
Ühelt poolt on sõda meedia vahendusel jõudnud meile nii lähedale, et paljudel meist on palju raskem endaga hakkama saada. Teise maailmasõja ja sellele järgnenud aastate vägivalla peidetud haavad annavad ennast tunda nooremateski, kes pole nende olemasolust ehk teadlikudki olnud. Samal ajal oleme õigustatult uhked, et Eesti on ulatanud toetuskäe paljudele sõjapõgenikele. Maailm on isegi imestunud, miks eestlased seda nii suure südamega teevad. Vastus on tegelikult lihtne: väikese rahvana saame me aru, mida sõda tähendab.