:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/05/09/14539614t1hd059.jpg)
- Putini sõja läbikukkumine esimestest päevadest peale on vallandanud tohutud spekulatsioonid
- Need näitavad selgelt, kui vähe tuntakse Euroopas ja USAs Venemaad ja selle ladvikut
- Putinil on tagalat alati olnud
Putini ja Lukašenka viimases telefonikõnes (3. mail) mainiti taas Kollektiivse Julgeolekulepingu Organisatsiooni (ODKB = Venemaa, Valgevene, Armeenia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan) liidrite eesseisvat kohtumist. Kohtumine on enam-vähem tagatud – ODKB relvaüksused taastasid kiiroperatsiooniga 5.–22. jaanuaril 2022 Kasahstani presidendi kõikumaläinud võimu, ja kuna dessant toimus USA-le ja NATO-le 15. detsembril 2021 esitatud ultimaatumi ja 24. veebruaril 2022 alanud agressiooni vahel, oli tegu reageeringuga Kremli poolel ehk ODKB juhtidel on raske kohtumisest kõrvale jääda. ODKB vaatlejaliige on Serbia, on huvitav tabada sedagi, kuidas too sündmusele reageerib, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.
Võimaliku kohtumise põhjal joonistub esimest korda välja selgem pilt, kes on maailmas valmis end tingimusteta, või ka tingimisi, siduma Putini sõjapoliitika ja deukrainiseerimisega. Seni on see kaugemates piirkondades olnud mõõdetav kaude – Araabia Liiga loobus tippkohtumisest vältimaks seisukohavõttu, Ameerika Riikide Organisatsioon tegi Venemaa-vastase sammu hääleenamusega.
Kallaletungi korralduse andnud mees teadis hästi, et kiire edu korral teda eriti takistama ei hakata, pigem lepitakse tulemustega.
On üllatav, et Venemaa on siiani sõdinud n-ö liitlasteta. Kallaletungi korralduse andnud mees teadis hästi, et kiire edu korral teda eriti takistama ei hakata, pigem lepitakse tulemustega – nagu see sündis augustis 2008 ja veebruaris-märtsis 2014. Läks aga vastupidi: Ukraina ja tema president hakkasid kõvasti ja põhimõtteliselt vastu ning kõik Kremlis kavandatu läks aia taha. Putini vallandatud sõja kulg oli niivõrd karjuvas vastuolus inimõiguste ja vabaduse printsiipidega, et lääne suurriikide valitsustel tuli kiirelt loobuda senisest Moskva sigadustega leppimise poliitikast ja hakata pseudosanktsioonide asemel rakendama tõelisi. Pluss relvade andmist Ukrainale, et too saaks vastupanu jätkata.
/nginx/o/2022/05/09/14539616t1h8777.jpg)
Putini sõja läbikukkumine esimestest päevadest peale on vallandanud tohutud spekulatsioonid tema enda ja ka Venemaa tuleviku üle. Nende paljuski ebarealistlik sisu näitab selgelt, kui vähe tuntakse Euroopas ja USAs Venemaad ja selle ladvikut. Ent sedagi, kui vähe on karukoopast välja pääsenud ja demokraatliku maailmaga (taas)liitunud endised liiduvabariigid suutnud seda liitlastele selgeks teha. Kes siis veel kui mitte meie, kes me tundsime omal nahal, kuidas idamaine autoritarism töötas. Meile pole üllatus Putini kõrge toetusreiting vaatamata Ukrainas kordasaadetavale. Ega sõjatandrid Afganistanis, Iraagis, Liibüas, Süürias, Jeemenis näe paremad välja kui Donbass, kuid Euroopa on ikkagi Euroopa ja siin toimuva mõju on ka poliitikast kaugel olevale inimesele sootuks teine. Ühisrinne Ukraina toetuseks ja Venemaa vastu on midagi enneolematut, ja samas – Venemaal kõlab vaid üksikuid proteste toimuva vastu. Muu hulgas tähendab see, et Putin oli algusest peale kindel, et rahvas, võimuaparaadist rääkimata, tuleb kaasa tema algatatud sõjakäiguga Venemaale maailmas väärilise koha taastamiseks ja tagamiseks ning USA-le näidatakse koht kätte.
Esimene ja teine maailmasõda tegid lõpu kõigile impeeriumitele peale Venemaa, kus tuli võimule erandlik bolševistlik režiim, mille algatusel hakkas rahvas elama: 1) vaenulikus ümbruses (nagu pidevalt rõhutati) ja 2) kampaaniast kampaaniasse ehk pidevas viisaastakuplaanide täitmises (neid oli aastatel 1928–1991 kokku 13). Seejärel autoritaarne kontroll inimeste üle lõdvenes, ent ka impeerium jooksis laiali, mida Põhja-Kaukaasias üritati vältida separatismi hävitamisega. Anarhia ja hädade tipus ilmus areenile mees, kes taasjõustas impeeriumiaegse hümni ja sai ÜRO Peaassambleelt õiguse tähistada Venemaa võidupäeva Teises maailmasõjas n-ö lahus teiste tähistatavast päevast. Eelnevalt olid algatatud Suures Isamaasõjas saavutatud võidu ümmarguste daatumite tähistamise kolmaastakud. Need algasid Stalingradi lahingu võitmise tähistamisega ja lõppesid Berliini vallutamise tähistamisega. Suurejoonelised kampaaniad toimusid aastatel 2003–2005, 2008–2010, 2013–2015 ja 2018–2021. Ootamatuks kirsiks tordile sai tõik, et demokraatliku maailma liidrid tulid kampaaniate kulmineerumise ajaks, 9. maiks (2005, 2010) Moskvasse Punasele väljakule, et väärtustada Vene rahva ja relvade edu suures sõjas. Ehkki viimasel juhul marssisid nende ees ka Gruusias sõdinud väeosad!? Lääneriikide juhtide altminek sai lõplikult selgeks 2013–2015 võidukampaania päevil, mida korrigeeris veebruaris 2014 alanud uus kallaletung Ukrainale, sest ühtäkki ilmnes, et Kiievis võimule tulnud Euroopa-meelseid hakati tituleerima (koos Saksa fašistidega) natsideks ja Moskva-meelsed Ukraina poliitikud alustasid sõda Ukraina vabastamiseks natsidest! Nüüd on see aegsalt ettevalmistatud propagandaliin realiseerumas, nõudes Ukraina denatsifitseerimist. Venemaalastele aga kinnitasid nende juhtkonna poliitika õigust 9. mail 2015 Punasel väljakul olnud Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika liidrid. Koos Kremli toodetud uute separatistide seltskonnaga.
Mõistagi pole Venemaalgi välistatud liidri vägivaldne kõrvaldamine, ent ükskõik kuidas sõda Ukrainaga ei lõpe, on Kremli peremehel üht-teist käes.
Putinil on tagalat alati olnud. Mõistagi pole Venemaalgi välistatud liidri vägivaldne kõrvaldamine, ent ükskõik kuidas sõda Ukrainaga ei lõpe, on Kremli peremehel üht-teist käes – 2014. aastal okupeeritud ja annekteeritud Krimm pluss Donbassi nn rahvavabariigid. Ukrainat on halastamatult karistatud ja sõja lõppedes kaovad Venemaale kehtestatud sanktsioonid. Kas niisuguste «saavutuste» juures tuleb see mees ametist kõrvaldada? USA president Joe Biden ütles küll, et Putin ei saa võimul püsida, ent see on ikka venelaste endi otsustada. Pärast tagasilangust ja anarhiat end taas suurriigi rahvana tundvate venemaalaste otsustada.
/nginx/o/2022/05/09/14539615t1h8afd.jpg)
Mõtiskledes Putini tuleviku üle, terendus järsku analoog teisest autokraatlikust suurriigist: Hiina ja Mao Zedong (1893–1976). Too «suur tüürimees» pidas ka sõdu väljas (Korea, Vietnam, Kambodža, Laos), ent tema suurim võitlus oli kodusõda teisitimõtlejatega, eeskätt intelligentsiga. Jutt on nn kultuurirevolutsioonist 1966–1971. Selle sõna otseses mõttes mõtlemise ja hariduse vastase kampaania ohvrite arvuks on antud 250 000 kuni 10 miljonit. Nagu teised Hiina kampaaniad, lõppes seegi märkamatult. Tehtud vigade parandamine kestis kuni Mao surmani, ent teda ennast ei üritanud keegi puutuda. Rääkimata ametist tagandamisest. Mao lahkus siitilmast loomulikul moel. Kui rääkida muule maailmale mõistlikest liidritest, siis Deng Xiaoping, kellel kultuurirevolutsiooni käigus murti mõlemad jalaluud, pääses võimule alles 1981. aastal.
Teoreetiliselt võinuksid asjad ka teisiti minna, ent 1971. aastal algas USA-Hiina lähenemine, peatselt ilmus Pekingisse Henry Kissinger ja siis president Richard Nixon. Valmistumaks kõnelusteks ja lepinguteks Moskvaga. Selline välisfaktor võib terendada ka Putinile, sest Hiina on vahepeal nii võimsaks läinud, et temaga on targem rääkida rühmana. Suure Venemaa kaasamine selleks on ahvatlev ja tema liidri parketikõlblikkus ... seda hinnatakse siis, kui vastav aeg käes.