JUHTKIRI ⟩ Kätte jõuab 9. mai tõehetk

Nõukogude imperialismi glorifitseeriv mälestusmärk Narva-Jõesuus. Foto: Ain Liiva

• 9. mai tähistamise sümboolika ja rituaalid on imperialistlikud
• 9. mai tähistamise depolitiseerimine on vältimatu ja õiglane
• Ümber kujundada tuleks ka II maailmasõja mälestusmärgid

24. veebruaril alanud Ukraina sõda purustas senise maailmakorra pöördumatult. Uue maailmakorra sünni juures oleme kõik osalised. Tänase päeva tähistamise sündmused annavad aimu sellest, kui keerukaks see kujuneb.

Viimase paari aastakümne jooksul on 9. mai tähistamisega vormitud Venemaa imperialismi taassündi. Kavalalt maskeeritud maailma fašismist vabastamise retoorikaga ja legitimeeritud langenute mälestamisega, on see tähtpäev riuklikult kujundatud nii, et tekitada lääneeurooplastes tänuvõlga Venemaa ees, venelastes aga šovinistlikku ülimuslikkust naaberrahvaste suhtes.

Kogu 9. mai tähistamise sümboolika ja rituaalid on imperialistlikult politiseeritud, ja seni kuni selle päeva tähistamine on seotud sama sümboolika ja rituaalidega, kultiveeritakse imperialismi vene rahva poolt edasi. Siiani oleme ka Eestis seda talunud, kuid Venemaa vallutussõda Ukrainas nendesamade sümbolite ja retoorikaga on muutnud 9. mai tähistamise endisel kujul vastuvõetamatuks.

Seetõttu on olnud ainuõige otsus see tähtpäev depolitiseerida, keelates meeleavaldused ja Venemaa imperialistlike sümbolite kasutamine, samas jättes langenute mälestamise endiselt lubatuks. Meie riigi otsus on põhjendatud ja õiglane. See seab nüüd ja edaspidi raamid 9. mai tähistamisele Eestis.

On meie teha, kuidas me kujundame tähtpäevi. 9. mai tähistamine on oma vastuolulisuses siiani tekitanud dissonantsi ning vajaks tulevikku suunatud ümbermõtestamist.

Esimene kord uute reeglitega on kriitiline ja tänane päev on tõehetk, mis näitab, kuivõrd riigi sõnum on kohale jõudnud ja kuivõrd seda aktsepteeritakse. Politsei on teinud ettevalmistusi võimalike ohtude ennetamiseks ning on valmis reageerima resoluutselt, kui reeglitest kinni ei peeta. Omalt poolt peaksime tegema kõik, et olukorda mitte teravamaks ajada.

Kui Eesti riik on lubanud 9. maid tähistada II maailmasõjas langenute mälestuspäevana, siis peaks laskma inimestel seda teha rahus ja väärikalt ning mitte neile sellel päeval nina alla hõõruma Venemaa kuritegusid Ukrainas. Tõde Ukraina kohta tuleb selgitada, kuid ka selleks tuleb valida sobiv viis, aeg ja koht.

Selle asemel võiks leida aega osaleda mõnel Euroopa päeva tähistamise üritusel. Valik selleks on üsna rikkalik. Ja kuigi Euroopa päeva tähistamine ei ole seni olnud eriti oluline, võiks see aja jooksul muutuda tähenduslikumaks. Põhimõtteliselt on meie enda teha, kuidas me oma tähtpäevi kujundame, ja just 9. mai tähistamine on oma vastuolulisuses siiani tekitanud tugevat dissonantsi ning vajaks tulevikku suunatud ümbermõtestamist.

Eeskätt puudutab see II maailmasõja lõpu tähistamist. Rahu on üldinimlik väärtus ja hukkunud väärivad mälestamist, olgu nad langenud kummal poolel tahes. Samas peab see olema vaba ideoloogilistest ja poliitilistest sõnumitest.

Paraku on II maailmasõja mälestusmärgid püstitatud valdavalt Nõukogude ajal ja kannavad oma esteetikaga edasi Nõukogude ideoloogiat. Laupäevases Postimehes osutab akadeemik Jaak Aaviksoo õigustatult, et Venemaa kallaletung Ukrainale ei lase enam mälestusmärgina taluda Narva jõe kaldal seisvat punase viisnurgaga lääne poole sihtivat tanki.

Et 9. maist saaks kujuneda Euroopa väärtustele vastav tähtpäev, tuleks hakata ka II maailmasõja mälestusmärke ümber kujundama.