Tarmo Pikner ja Anu Printsmann ⟩ Vabad rannad on meie kõigi ühisvara

Meie rannaalad peavad jääma kasutada kõikidele. Foto: Marianne Loorents/Virumaa Teataja

Meie rannaalad aitavad kaasa Eesti identiteedi säilitamisele ja looduslikule mitmekesisusele, kirjutavad Tallinna Ülikooli teadlased Anu Printsmann ja Tarmo Pikner. 

Umbes pool aastat tagasi tekitas suurt avalikku vastukaja parlamendile esitatud eelnõu, millega sooviti muuta olemasolevat seadust ja avada rannaalad üle Eesti ehitustegevusele. Teadlaste allkirjastatud pöördumises toonitati, et rannad ja kaldad on osa Eesti identiteedist ja looduslikust mitmekesisusest ning seetõttu hoidmist väärt. Parlament ei võtnud seda seaduseelnõu menetleda. Samas peegeldab seadusemuudatuse katse mitmeid vastuolusid, mida võiks lähemalt vaadelda.

Eesti rannikumaastikke võime käsitleda ökoloogilise ja kultuurilise koosolemisena. See tähendab, et kui ligipääsetavaid randu ja kaldaid enam pole, siis midagi väga olulist kultuurist vaesub ning seatakse ohtu ökosüsteemi ühendused. Nõukogude aja piiritsoonil oli oma roll, et rannaalad jäid täis ehitamata. Vaba juurdepääs randadele tähendab ühise (avaliku) ruumi kasutusvõimalusi ning ka võimalust kaasa rääkida nende tuleviku kujundamisel. Seda nii maapiirkondades kui ka linnades. Laialdane ehitustegevus muudaks oluliselt avatud ruumi kui ühisvara põhimõtteid. Näiteks on Soome arhipelaagis raskusi turismi edendamisega, sest maabujatel pole randumiseks kohta ning rannikumere kasutamisel on suur sõnaõigus merega piirnevatel krundiomanikel. Juba praegu esineb Eestis vastuolusid de jure n-ö igaüheõiguses kallasrajal liikuda ning de facto seda tegelikkuses teha.