Argo Ideon

FOTO: Toomas Huik

Värsked sündmused on pannud mõtlema, mis tunne oleks elada aastaid iga päev maski kandes ja selja taha vaadates.


Ühelt poolt töötada üldiselt ontliku ja kompetentse ametnikuna vastutusrikastel kohtadel, pälvides isegi autasu. Samal ajal aga tegutseda vastase heaks. Enda ja kolleegide töö vilja salaja välja tassida ning seda reeturlikult maha müüa.

Kahtlemata ei saa nõrk inimene selle dilemmaga hakkama. Iga päev tuleb ju ametisse minna, vaadata silma oma kolleegidele, kaaslastele. See peab olema näiliselt aus silmavaade. Samal ajal tuleb need silmad ka lahti hoida. Kus asub mingi tundlik materjal, mida teisele poolele saata?

Hoolimata välisest kestast peab inimest kusagil sisemuses närima õõnes tunne. Võib-olla ei ole see pidevalt kohal. Võimalik, et see «sünge reisikaaslane» avaldab end vaid hooti. Kuid siiski, sellise kaaslasega aastaid ja aastakümneidki koos elada? Pole just meeldiv perspektiiv.

Küllap ajuti tuleb ka mõte vahelejäämisest. Kujutan ette, milline tunne võis kaposse pugenud FSB informaatorit vallata hetkel, kui selgus Herman Simmi paljastamine. Oli see nagu külm teras, mis kõhus keeras ning hüüdis, et ükskord tuleb ka sinu kord? Või oli see külm higi? Pilk üle õla, kas seal juba tullakse käeraudadega ka minu järele?

Aga võib-olla on see kõik üks ääretult naiivne kujutluspilt. Ehk esineb seda kõike vaid veidike ajal, mil spioon on veel noor ja roheline. Mida aasta edasi, seda suuremaks kasvab enesekindlus, et mina olen tark ja kaval, aga need lollid, kes mind ümbritsevad, ei taipa ümbritsevast ööd ega mütsi. Vahelejäämine tundub seetõttu ilmvõimatu, moraalselt tunnen end aga nagu Stirlitz RSHA peakorteris Wilhelmstrassel.

Või võtsin ma seda pigem põneva ja meeldiva hobina? Aeg-ajalt väikene haltuura, õigupoolest kellelegi suurt kahju tegemata? Vanu sõpru tuleb ju ikka meeles pidada?

Mõneti valgustav on lugeda neljapäeval The Guardianis ilmunud kunagise Lätis tegutsenud KGB agendi Boriss Karpitškovi meenutusi. Ajalehe järgi liitus Karpitškov Läti taasiseseisvudes sealse luureteenistusega, jätkas aga ühtlasi FSB informeerimist. Oma jutu järgi sokutanud ta näiteks mikrofone Briti saatkonda Riias.

Kuid Karpitškov pettus FSBs, teda hakatud ka Lätis kahtlustama ja nii põgenes ta lõpuks Londonisse. Ta peab iga päev üle õla vaatama, kas endised sõbrad FSBst jälitavad teda või ei.

Kui peale Herman Simmi ja Aleksei Dresseni on Eestis veel sarnaseid peidetud allikaid, olgu siis neilgi põhjust pidevalt selja taha vaadata.