LAUPÄEVANOVELL ⟩ Kuido Merits: Habemega armulugu

Armukolmnurki tuleb ette ka inimestega, keda me ise tunneme. Foto: Mark Antonius Puhkan

Meri oli must, taevas hall ja hallid suitsunired tõusid korstnatest püstloodis taeva poole. Ühes majaosmikus sasis ronkmustade juuste ja pisut kongus ninaga tüdruk vihaselt poisi pead ja lükkas siis põlglikult eemale.

«Ei, mis me räägime, Tom,» ütles ta lootusetult, «eks püüa sinusugust tuult väljal. Ära parem tulegi tagasi … va hulkuv koer, igavene nuhtlus selline. Get a life.»

Tom istus tüdruku kõrvale. «Mae,» ütles ta õrnalt, «ma pole veel kusagile läinud. Kuid sellest peaks sa ometi aru saama, et iga mees tahaks ometi millekski saada, kes programmeerijaks, kes iduinvestoriks, kes ookeanilaeva kapteniks. Ise räägid, et ostku ma omale elu. Nobody loves a loser.»