Jaak Aaviksoo ⟩ Monumendid kui mälu ankrud

26. aprillil, 15 aastat pärast pronkssõduri teisaldamist Tallinnas võeti Kiievis maha nõukogude ajal püstitatud monument vene ja ukraina rahva taasühinemise auks. Foto: Salvatore Cavalli

Kiievis Dnepri kaldapealsel võeti äsja maha NSV Liidu 60. aastapäeva puhuks püstitatud Vene ja Ukraina rahva igavest sõprust tähistav monument. Ukraina ei vaja võõrast lugu, kirjutab akadeemik Jaak Aaviksoo.

Kraana pingul trossid murdsid esmalt lahti monumendi vene töölise pea, mis kumeda kolina saatel mööda graniitalust veeres, samas kui töölised lõikuriga kujude jalgu läbi saagisid. Inimesed juubeldasid: Yarmoks (ukraina keeles ike) kutsutud puuslik läks sinna, kuhu Kremli alustatud sõda oli juba varem saatnud pealesunnitud ajaloolise sõpruse – ajaloo prügikasti.

Täpselt viisteist aastat varem oli Kremli-meelse mäsu ajel Tõnismäelt kiirkorras teisaldatud Tallinna vabastajate monument – pronkssõdur Aljoša. Aastaid kestnud katse Aljošat kõigi teises ilmasõjas langenute monumendina Eesti ühiskonda «lõimida» sai õiglase lõpu – kodumaised ja piiritagused jõud olid temast kujundanud Eesti riiki ja rahvast vastustava provokatiivse sümboli, mis pidigi lahkuma kalmistule. Eesti ei vaja vabastajaid, kes meid «denatsifitseeriks» ja «demilitariseeriks». Eesti ei vaja võõrast lugu.