Milline näeb välja anesteesiaprotsess tänapäeval, või on sellel nii palju variatsioone, et ühetaolist tegevust ei saagi välja tuua?
Anesteesia on kui lennusõit – õhkutõus, lend ise ja maandumine –, meie lihtsalt nimetame neid perioode sissejuhatus-, platoo- ja äratusperioodideks. Inimesed, kes vähemalt korra elus on lennukiga lennanud, saavad sellest suurepäraselt aru ning mõistavad ka seda, et kahte ühesugust lendu pole antud kogeda ei reisijal ega ammugi mitte meeskonnal. Ütlesite õigesti, et variatsioone ja mõjureid on nii palju, et sisuliselt kõik läbi viidud narkoosid on kordumatud ja võimalike probleemide ilmnemise tõenäosus on iga uue juhtumi juures endiselt 50 protsenti, olenemata sellest, missugune on probleemi esinemine populatsioonis.
Millise päritoluga ja kuidas on leitud ained, mida anesteesias kasutatakse – ehk on olemas mingi teooria, kuidas neid leida? Kas loomkatsed – eeldan, et neid tehakse eelnevalt – annavad samu tulemusi, kui inimeste peal rakendades?
Tänapäeval on narkootilised ained enamjaolt sünteetilised, omades looduslikke eellasi, näiteks kokaiin või moonipiim või midagi muud. Mõõga ja mantli ajastu anestesioloogias on loodetavasti pöördumatult möödas ning ravimid, mis jõuavad meie töölauale, on kontrollitud nii loom- kui ka inimkatsetes ja tunnistatud suhteliselt ohutuks, kasutamaks neid meditsiiniasutuses kvalifitseeritud personali poolt. Leiutatakse uusi, aga töödeldakse ka olemasolevaid ravimeid, saavutamaks olukorda, kus uus ravim oleks efektiivne, hästi juhitav, madala toksilisusega, kiire metabolismiga, või veel parem, kui eritub muutumatul kujul, kahjutute laguproduktidega, kiiresti.