JUHTKIRI ⟩ Mida teha Saksamaaga?

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Saksamaa peab taas oma mineviku ümber hindama
• Meie julgeoleku huvides ei maksa Saksamaad alati nahutada
• Saksamaa on üks osa Ukraina sõja võimalikust lahendusest

Saksamaal on Euroopas võtmeroll Ukraina sõja lahendamisel. Eesti huvides on säilitada nii lääne ühtsus kui ka Ukraina võidu väljavaade. Need ülesanded ei tohi sattuda omavahel vastuollu.

Tänases Postimehes on pühendatud Saksamaale mitu lugu. Ajakirjanik Mikk Salu analüüsib Saksamaa käitumist Ukraina sõjas ning vabakutseline ajakirjanik Heilika Leinus kirjutab siinsamas arvamusküljel Ukraina Saksa-suursaadiku Andri Melnõki ebadiplomaatilisest käitumisest.

Ukraina sõda on näidanud, et Saksamaa peab taas oma mineviku ümber hindama. Pärast Teist maailmasõda tegi Lääne-Saksamaa läbi denatsifitseerimise (tegeliku, mitte selle, millest räägib praegu Vladimir Putin) ja hindas oma mineviku ümber. Ajalooteadlikkus, Geschichtsbewusstsein, on olnud Saksamaal erilise tähendusega.

Nüüd aga on mitmed Saksa poliitikud tunnistanud oma vigu suhtumises Venemaasse. Saksamaa suhtumist Venemaasse kujundas sõjasüü ja Euroopa integratsiooni mudel, mille järgi välditakse vastastikuse majandusliku sõltuvusega sõda. Seega ei pidavat Venemaa ka kedagi ründama ja murelikke Ida-Euroopa poliitikuid süüdistati russofoobias. Muidugi mängisid rolli ka Saksa majandushuvid.

Nii Eesti kui ka ülejäänud Ida-Euroopa huvides on mitte tekitada läänes Saksamaast omalaadset paariariiki, keda igal võimalusel nahutada.

Vea tunnistamine ja sellest johtuvalt poliitika muutumine ei pruugi toimuda üleöö. Me oleme näinud Saksamaa muutumist ja abi andmist Ukrainale. Ent praegu on Ukraina sõda jõudnud faasi, kus otsustavaks osutuvad relvad, eriti ründerelvad. Seega vajab Ukraina just relvi ja Saksamaa majandusliku võimsuse juures oleks tervitatav Berliini otsus anda Ukrainale ka ründerelvi. Saksamaa küll teatas mõnekümne õhutõrjetanki Gepard saatmisest, kuid nende kasutamise väljaõpe võib võtta aega kuni viis kuud ja Ukrainal sellist aega ei ole. Vaja on enamat.

Samas on nii Eesti kui ka ülejäänud Ida-Euroopa huvides mitte tekitada läänes Saksamaast omalaadset paariariiki, keda igal võimalusel nahutada. Lääne lõhestumine Saksamaa küsimuses annaks taas trumbid kätte Kremlile ja neile Saksamaa jõududele, kes isegi praegu õigustavad Venemaa käitumist.

Eestil on tegelikult viimase aja Saksa-diplomaatiaga hea kogemus. Angela Merkeli valitsusaja lõpul eelmisel aastal õnnestus Eestil veenda Saksamaad, et Valgevene diktaator Aljaksandr Lukašenka korraldab Euroopa Liidu vastu hübriidrünnakut, nii et tegemist pole genuiinse rändekriisiga. Pole kahtlust, et ka praegu on Tallinn üritanud veenda Berliini Ukrainale relvade andmise vajalikkuses. Küsimus on, kas see sõnum on piisava tugevusega doseeritud ehk antud nii, et Berliin mõistab selle tugevust, kuid ei taju samas seda diplomaatilisest toonist väljakukkuvana.

Võibolla saadakse ka Berliinis aru, et Ukraina sõda nõuabki tavalisest jõulisemaid sõnumeid ja diplomaatilistele finessidele pole aega jäänud. Samas ei aitaks Saksamaa ja teiste Lääne-Euroopa riikide veenmisele kaasa rõhutamine, kui õigeks osutus Ida-Euroopa Venemaa-tunnetus. Sääraste kokkuvõtete tegemine jäägu analüütikutele ja ajaloolastele, praegu tuleb Ukraina sõda lahendada lahinguväljal ja oskusliku diplomaatiaga. Saksamaa on üks osa sellest lahendusest.