Juhtkiri ⟩ Viimane lahke maja otse Mordori kõrval

Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Eesti kuulub ajakirjandusvabaduselt kokku Põhjamaadega
• Eesti ajakirjanduse probleemid on kohalik ajakirjandus ja venekeelne inforuum
• Vene ajakirjandus liigub üha enam täieliku suletuse poole

Eesti neljas koht ühenduse Piirideta Reporterid pressivabaduse indeksis on tähelepanuväärne saavutus. Sellel kaardil kuulume me kindlalt Põhjamaade hulka.

Üldpilt seevastu on nukker, sest tegelikult moodustab maailma sõnavabaduse kaardil suurima helerohelise vabaduselaigu Gröönimaa, kus inimesi eriti ei ela. Koos Põhjamaadega on päriselt sõnavabad veel Iirimaa, Portugal ja Costa Rica. Tõsi, Leedu ja veel hulk riike ei jää just kaugele maha.

Meie kõrval seevastu laiub lahmakas punapruun Venemaa, et mitte öelda Mordor, kus pressivabaduse indeks jääb alla enamikule Aafrika riikidest.

Loomulikult on sellistes kokkuvõtetes karmi tõe kõrval tubli annus tinglikkust ning osalt on Eesti seekordne tõus seletatav metoodika muutumisega vabadusindeksi määramisel. Teame ju ise kõige paremini, et ka Eesti ajakirjandusel on hulk probleeme.

Üks selline on venekeelne inforuum, mida riik alles Ukraina-vastase agressiooni eelõhtul lahendama asus, piirates sõda õhutavate Vene propagandakanalite levikut. Lahendustest kirjutab siinsamas juhtkirja all ka Postimehe venekeelsete väljaannete peatoimetaja Sergei Metlev.

Probleemiks on ka kohaliku ajakirjanduse nõrkus. Täpsemini, ajakirjanikud teevad head tööd, aga kui ääremaastumine kahandab tellimuste arvu, siis hakkab kitsas kandepind mõju avaldama. Mõnel pool on kohalike omavalitsuste väljaanded asunud sõltumatu ajakirjandusega võistlema. Kui sisu osas on see konkurents marginaalne, siis reklaamituru puhul mitte.

Meie kõrval laiub lahmakas punapruun Venemaa, et mitte öelda Mordor, kus pressivabaduse indeks jääb alla enamikule Aafrika riikidest.

Ka Piirideta Reporterid näeb Eesti probleemi meediaturu väiksuses. Kõigist pressivabaduse indeksi näitudest on kõige madalam just majandusliku konkurentsi ja sõltumatuse mõõdik.

Midagi on väiksuse juures ka head. Eriti koroona ja sõja ajal on oluline ühtne ja ühiskonda sidustav inforuum. Meil on see valdavalt olemas. Erinevad, ka konkureerivad meediakanalid mitte ei välista üksteist, vaid enamasti täiendavad.

Kui elu sõnavabaduse viimases lahkes majas otse Mordori kõrval meile midagi õpetab, siis seda, et oskaksime une pealt vahet teha propagandal ja pärisajakirjandusel.

Vene riiklikud telekanalid tegutsevad sisuliselt armee eriüksusena ja on õieti pentsik mõelda, et veel mõne aja eest kaitses hulk ontlikke inimesi nende sisaldumist tasulistes telepakettides. Argumendiks oli just seesama vaba sõna, mille need kanalid ise juba ammu tapnud olid.

Kui FSB Putini näol Venemaal võimule tuli, oli üks esimesi tegusid sõltumatu erakanali NTV sulgemine. Kümned ajakirjanikud, nagu Anna Politkovskaja ja Natalja Estemirova, on aastate jooksul mõrvatud. Nüüd on Kreml viimasedki vabad väljaanded «välisagentideks» tembeldanud.

Paari kuuga on Venemaa sõda Ukrainas tapnud veel vähemalt 12 eri riikidest pärit ajakirjanikku.

Kui Eesti poliitikutel on paslik heita aeg-ajalt pilk tapetud ja represseeritud kolleegide mälestustahvlile Toompea siseõuel, siis ajakirjanikud peaksid meenutama kõiki oma ametiau kaitstes elu jätnud ametikaaslasi. Et ei ununeks see, mille nimel me töötame.